RuthSotnik.com

Suvised lühkarid

Augusti alguseks hakkavad vaikselt pikalt töös olnud projektid valmis saama. Ka mina olen hetkel pool puhkelainel ning otsin vaheldust uugavast õmbusmasinast. Hoolimata sellest on mul veel paar suuremat projekti töös, kuid ühed lühkarid olen ka üle anda saanud.

Seekord otsustasin panustada palju detailidesse, et anda pükstele omapära ning ideeks oli, et ehk ka võhik võiks mõista, et tegu pole madeinchina pükstega. Loodame, et õnnestus. Peamiseks jooksvaks kaunistuseks sai naturaalvalge vitsepael kinnitatud kontrastse niidiga õmblusega. Suur osa detaile ja vidinaid jääb aga ka kandes peitu ehk siis on seespool. Nimelt kantisin ära nii külje- kui tagataskud ning küljetaskud tegin ka kahest erinevast kangast, et vunki juurde anda. Alläärde lõikasin samuti kandid ning kinnitasin neile vitselpaela ning lõplikult sai kinnitatud aedpistega.

Lõike konstrueerisin, modelleerisin ise, aga kuna olin laisk ja ei viitsinud oma peaga tehtud modelleeringut internetist kontrollida (google’i otsing modelista shorts), siis unustasin ühe detaili ära – madaldatud värvlit 3cm sisse võtta. Aga see polnud maailma lõpp – proovis tuli lihtsalt natuke rohkem nööpnõeluda. Kui kellelgi on soovi ka ise meeste pükste lõiget konstrueerida, siis leidsin, et Keskraamatukogus on Heidi Paju “Meeste pükste konstrueerimine” raamat täiesti olemas ja mina olen konstrueerinud sealt Sokk’u süsteemi järgi. Esimene kord on raske, vähemalt minul oli, aga edasi läheb juba ladusamalt. Eks iga algus on raske.

I

II
III
IV
V
VI

Läti disaini eri #Positivus

Tänaseks olen juba oma pehmes voodis tagasi ning jooksev soe vesi tundub endiselt luksus – ehk siis käisin ka mina Positivusel. Nagu ikka oli Positivus igati positiivne ning elamusrikas ning esimest korda jõudsin tutvuda ka Läti disainiga, mida telkides müügiks pakuti. Tegelikult läheb seal aeg nii kiirelt, et ega ma seekordki poleks peaaegu telkidesse tuulama jõudnud, aga festivalide külastajate seas jäid mulle nii mõnedki kiftid asjad silma ning see pani mind telkidesse kiikama. Nii mõnedki tegijad leidsin ka Etsy’st üles ning kolm tegijat, kellest rääkida soovin on mulle juba enne silma jäänud.

Suureks pilgupüüdjaks olid ZIBtextile retuusid. Tõsiselt ägedad – värvilised ja stiilsed. E-poest piilusin, et tegelikult on neil kõiksugu kraami veel, aga Positivusel jäid seljas silma just retuusid.

ZIBtextile

ZIBtexiles

Silma jäid ka Cemme särgid, millest üks Harriga ka koju tuli. Väga kiftid särgid just meestele. Näiteks see Riia kaardiga pirn on minu meelest väga äge.

Cemme shirts

Vallatust ja värvilisust oli veelgi – vahepeal ka Eesti oma siison.ee e-poes müügil olnud Ecattus (ehk Eduardo Cattus) oli ka Positivusel märgataval kohal. Naistel rohkem arbuuse ning meestel pingviine. Festivalipildis oli rohkem näha särke ja pusasid ning seepärast olin üllatunud, et neil on ka lahedaid väga erinevate lõigetega kleite, mida isegi selga paneks.

Eccatus

Eccatus

Juba varasemalt on minuni jõudnud info, et Läti neiud on hakkama saanud geniaalse ütleme siis jopega igaks elujuhtumiks. Lugu oli alguse saanud sellest, et saadaval ei olnud head jopet iga ilmaga rattaga ringi vuramiseks ning seeläbi sündis The Heroine Coat. Jope on läbinud pika tootearenduse ning on vaikselt juba kuulsust kogumas.

The Heroine Coat

Viimaseks ägedaks Läti leiuks, mis tegelikult juba ka Tallinnas Tali poes müügis leida võib on lihtne, loogiline ja äge Lickstarter. Tallinnas nägin müügil vaid S/M, M/L suuruseid, kuid veebipoes on suuruste ja ka kiisude valik veidi laiem. Absurdselt äge, ma ütleks.

Lickstarter

 

Et aga Positivuse fiilingut mitte kaotada, siis pean ütlema, et minu parimateks muusikaelamusteks jäid siiski Jack Garrat ning Lexsoul Dancemachine.

 

Asendamatud abivahendid – pressimispukid!

Ega naljalt öelda, et õmblemise juures on vahel õmblusekvaliteedist olulisem selle pressimine. Vahel õnnestub kerget õmblusviga pressides suurepäraselt parandada ning vahel võib ka ideaalse õmblustöö pressimisega täiesti ära rikkuda. Seepärast ongi superolulised pressimisel kasutatavad abivahendid. Otsisin enda pukke vaikselt üle aasta ning mitte kuskilt ei leidnud. Poodides on saadaval vaid metallpõhjaga tudisevad variandid, mis mulle üldse mokka mööda ei ole, sest need lähevad hirmus kuumaks ning jumal hoidku selle eest, kui need on veel metallvõrega, mida näiteks viskooskangale mustriks imelihtsalt triikida on võimalik.

Igatahes sai leitud lõpuks murele lahendus – tuttav puutöömeister oli heal meelel nõus tegema mulle imeilusad pukid. Ei mingit metalli, tudinat, kruvi või esteetilist inetust. Sain endale niisiis ilusad täispuidust pukid. Ainult katted pidin ise peale tegema, kuid see pole üldse keeruline. Korra mõtlesin, et ehk peaks peale otsima/ostma need spetsiaalmaterjalist katted, siis aga mõtlesin, et aastaid on hakkama saadud tavaliste naturaalsetest materjalidest katetega. Seega tegin ka mina oma pealse linasest kangast, mis peab kuumale hästi vastu küll. Katet ma klambritega kinni ei löönud vaid tegin kattele paelakanali. Kui nüüd peaks mingil hetkel selguma, et tahan sinna kas teist katet või sinna vahele seda spetsiaalset porolooni või mingi vahtkummi laadset materjali (täpselt ei tea veel, kus seda müüakse), siis saan alati kõike hõlpsalt muuta.

Rinnapukki, mis siin piltidelgi, kasutan ise kõige rohkem. See teeb triikimise/pressimise palju mugavamaks ning selle kumerusi on tegelikult õmblustööd palju tarvis.

Kui Sul tekkis tunne, et oleks ka puidust pressimispukki (kas rinna-, varruka- või kandipukki) tarvis, siis anna mulle teada!

I

II
III

III

Nipp: Ban-Rol – mis see on?

Testisin möödunud kevadel üht teise mandri päritolu lõiget ning sain mõned nädalad tagasi tänutäheks pakikese. Sellest pakikesest tegin juttu juba Siin. Nüüd on olnud ka mahti seda agregaati nimega ban-rol (kas keegi teab eesti keelset nimetust?) katsetada. Üleliigselt informatsiooni selle kohta internetis ei leidu, küll aga leidsin kaks linki, mis selle kasutamist demonstreerivad.

Üldjuhul suhtun igasugustesse abividinatesse võrdlemisi skeptiliselt, sest tihti saab nö kilplasetööna asja kiiremini tehtud, kui vidinate “abiga”. Siinkohal pean aga tunnistama, et kõnealune vidin on üllatuslikult kasutatav ning tuleb tunnistada, et šifooni töödeldes otsin selle rulli teine kordki välja.

Nimelt on see vidin mõeldud siis peenpalistuse tegemiseks. Mina katsetasingi seda just šifooniga, sest tavaliselt teeksin selle peenpalistust nii nagu Selle seeliku juures. Selle vidina abiga saab aga kena ühtlase ja peenikese palistuse teha nii, et näha jääb vaid üks õmblusrida. Kuidas? Esmalt tuleb lõigata palistuse pikkusele vastav riba ning sellel ultusäär sirgelt ära lõigata. Seejärel eemaldada nii mitu niiti, kui laia palistuse soov on.

Järgmisena tuleb see lihtsalt mööda tekkinud “kammi” palistatava kanga paremale poolele õmmelda. Kindlasti tuleb seda teha täpselt kammi servast, et palistus jääks ühtlane, aga samuti ei tohi abivahendit kanga külge kinni õmmelda.

I

II

Järgmiseks tuleb töö ümber keerata ning moodustada palistus. Tugevad “kammi harjased” hoiavad palistust ilusti ühe laiusena ning palistuse saab hõlpsasti õmmelda.

III

Nüüd ei ole muud, kui kamm eemaldada ja tunda rõõmu ilusast peenpalistusest!

IV

Tore on ka see, et abivahendit saab korduvkasutada, kuigi minul jäi seda pakun, et üle meetri veel rulli.

Jama on vaid see, et leidsin internetist vaid ühe koha, kus seda müüakse ning ülemaailmselt postitatakse – “The Sewing Place” on see koht.

Õpetusi leidsin internetist tervelt kaks.

Esimene BurdaStyle lehelt: http://www.burdastyle.com/techniques/how-to-sew-a-perfect-baby-hem

Teine Oliver+S blogist: http://oliverands.com/community/blog/2014/04/narrow-hem-with-ban-rol.html

Igatahes, kui keegi kuskil sellist asja müügil näeb, siis andke märku. Hea meelega varuksin endale seda sahtlisse. See abivahend tõepoolest aitab ning kiirendab tööd.

 

Pesa läpakale ja mobiilile /aka/ sain nutikaks

Paljud on siiani imestada saanud, kuidas ma ilma nutitelefonita hakkama saan. Väga hästi! Nüüdsest olen aga ka mina nutikas ning seepärast tekkis mõte õmmelda nii arvutile kui mobiilile ühes stiilis pesad. Mõeldud tehtud – uurisin, mis kangaid riiulis leidub ning leidsin sealt padjakatetest üle jäänud lillelist kangast, ühe tegemata koti jaoks ostetud pruuni mööblikangast, veidi vanaroosat linast kangast ning et kogu kremplit pehmemaks muuta otsustasin kasutada fliisi. Nööbikarbist leidsin ka kasutatud kinnised. Algselt arvasin, et need võivad ebamugavaks osutuda, kuid õnneks oli mure asjatu. Ainult karabiinid pidin juurde muretsema. Soovisin kindlalt, et rihma saaks eemaldada, sest kott ei ole veekindel ning vajadusel saab seda siis mõnusalt teise koti sisse poetada.

Detailid said ka tugevdatud, sest just see pruun materjal on suht ludri. Koti õmblemine ise oli üsna lihtne. Voodri ühendamisel tuli avause nurkades päris täppistööd teha ning kumerad nurga ilusti ühesugused saada. Millegi pärast on sellised kumerad nurgad minu üks nõrku kohti. Pean alati hästi hoolikalt neid õmblema ja enamasti läheb esimesel korral ikka nihu. Harjutamise asi!

Esimeste nutikottide kohta jäin tulemusega rahule. Loomulikult oleks kift, kui kott oleks veekindel ning vahematerjalina oleks kasutatud mingit spetsiaalset vahulaadsest materjalist kihti, aga hetkel said kotid tehtud käepärastest materjalidest.

I

 

II
III

IV

V

Plisseerseeliku upgrade

Vahel tekvad mul kinnisideed mõne eseme suhtes, mida oma riidekapist leida sooviksin. Kinnisidee elektrisinisest või mustast plisseerseelikust tekkis juba üle poole aasta tagasi. Lõpuks leidsin ihaldatud seeliku Paavli Kaltsukast 4€ eest. Sellel esines küll mõningaid puuduseid, aga ei midagi ületamatut.

I

Niisiis oli tegu üsna tavalise madeinchina tootega, millele veidi iluravi teha tuli. Esmalt puhastasin selle ripnevatest niitidest, mida oli ohtralt. Vööümbermõõt oli mulle paras, aga seelikul polnud voodrit ning paistis seetõttu täiesti läbi.Samuti oli sel vöökohas minu jaoks veider tunduv sats ning selle külge tundus igati kohane vooder kinnitada.

Sahisevat klassikalist voodrit ma sellele suvisele seelikule ei soovinud, seega valisin lihtsa musta puuvillase kanga. Oleksin eelistanud küll viskoosi, aga musta viskoosi ei õnnestunud mul kahjuks saada.

II

Voodri panek oli ülimalt lihtne. Mõõtsin satsi pikkuse ära, lõikasin sama pika riba, õmblesin / äärestasin ringiks. Voodri ülemise ääre äärestasin samuti ning alla tavaline kahekordne palistus. Voodri kinnitasin seelikule nn. pealistusõmblusega.

Nüüd pean välja mõtlema, millega seda kanda sobiks 🙂

III

IV

V

Väike valge linane kleit

Hoolimata sellest, et vaba aega ei ole viimasel ajal just ülemäära palju, püüan aeg-ajalt siiski ka endale midagi õmmelda. Seekord sain inspiratsiooni Vintage Tallinna’lt, mis toimus juba mõnda aega tagasi. Nägin seal üht valget linasest kangast kleiti, millel olid samuti tumesinised puuvillakandid. Tegumoodi täpsemalt ma ei mäleta, aga minu suuniseks oligi just linane kangas ning värvikombinatsioon.

I

Kleidi tarbeks konstrueerisin tavalise kleidi põhilõike ning nihutasin veidi õlajoont, kuna olen suurest õmblustööst juba veidi längu vajunud. Esi ja seljaosale märkisin ära vööjoone ning sissevõtete laadsete voltide algus ja lõpujoone ning alustasin voltimistööga, et tükile vöökoht tekitada. Seda tegin pigem vaba käega, kui suurt täpsust taga ajades, sest tegu on linase kangaga ning tahtsin kleidile veidi rohkem isikupära anda. Kleit on kahekordsest linasest, sest üks kiht oleks läbi paistnud ning kangast oli piisavalt.

II

III

Loodan, et peagi on ilmad juba soojemad ja mõnusamad, et oleks võimalust kleiti ka selga panna. Praeguse vihmaga lumivalguke ei ole ehk liigpraktiline. Tõsiasi on ka see, et tegu on ajatu kleidiga, mida on tõenäoliselt paslik kanda ka mõne aasta pärast.

Eelmisel nädalal sain kätte ka enda nimesildid, mida nüüd rõivastele sisse õmmelda saan. Seegi kleit sai sildi võrra uhkemaks. Sildid said endale sisse ka kaks esimest suvist kleiti, mis minu e-poodi jõudsid. Loodan, et kleidid leiavad peagi omanikud.

IV

Vaikselt blogimaailma naasmas…

 

Hoolimata sellest, et käed jalad endiselt tööd täis olen vaikselt blogimaailma naasmas. See tähendab seda, et mul on viimasel ajal isegi pähe turgatanud, et seda või teist võiks üles pildistada või sellest, tollest kirjutada. Tegelikult on mul endiselt blogi jaoks jube palju mõtteid, vaat et rohkemgi kui aasta alguses plaani tehes kirja pandud sai. Tõsiasi on aga see, et kõike teostada ei jõua ning suur osa minu mõtteid on seotud pigem õpetuste stiilis postitustega. Loomulikult sekka ka valminud töid, kuid hetkel olengi nagu ateljee praktikale kohane, õmmelnud siiski kõikidele teistele peale enda.

Mõte, et tahaksin rohkem õpetusi jagada tuleb kindlasti sellest, et kui ise internetist midagi otsisin tuli vasteid tihti vähe või olid need õpetused kummalised (pigem usa piirkonna omad). Näiteks ei mahu endiselt mu pähe, et seal maal kasutatakse traageldamise või nööpnõelte asemel hoopis liimi. Täna sain postkontorist muuseas üllatusena ka ühe tänupaki, justnimelt sealt mandrilt, kus oligi see seesama kangaliim (Prym) ja ka mingi asi nimega ban-roll. Googeldasin, tundub naljakas asi, aga tahan kindlasti mõne šifooniga seda katsetada. Sellega peaks saama väga ilusaid peenpalistusi teha. Siiamaani olen peenpalistusi teinud nagu Selle Seeliku juures, aga uusi variante tuleb ka proovida! Hetkel ei kujuta ma ka ette, kus seda kangaliimi vaja võiks minna, aga ehk läheb. Saab katsetada, sest ise ma tõenäoliselt sellis asja ostukorvi ei pistaks.

ISamuti sain teada, et ühes Tallinna koolis kasutatakse ka käsitöö tunnis minu õpetusi. Alguses tundus see mõte kuidagi jabur, aga siis hakkasin jällegi googeldama. Googeldasin samu teemasid, mida õpetajad pidavat kasutama ja tõepoolest ei olnud valik kuigi suur. Jagasin oma hämmeldust ka ühe tuttava entusiastliku kooliõpetajaga ning tema oli seda meelt, et tihti ongi alternatiivseid õppematerjale raske leida ning minu töö olevat tänuväärt. See pani mõtlema küll ning andis mõtteid juurde. Loodan, et suudan varsti lõpukleitide ka šifooni hullusest välja tulla ning midagi uut ja põnevat jagada.

Väga kift oleks muidugi ka see, kui kellelgi oleks juba mõne õmblusteema kohta küsimusi, millest kirjutada võiksin. See teeks otsustamise palju lihtsamaks 🙂

Seega võib öelda, et olen moemaailmast jõudnud tagasi maisemate teemade juurde ning avastanud esmakordselt tunde, et koju jõudes on aega. Seda kahel põhjusel – esiteks  on ERKI läbi, teiseks saan päev läbi õmmelda. Varasemalt venisin tööl päev otsa, et saaks õhtul kodus õmmelda, aga nüüd ongi päevad õmblemist täis. Seetõttu olen nüüd isegi üle aastate ühe raamatu kaanest kaaneni läbi lugenud. Päris lahe ma ütlen!

Tagasivaade ERKI Moeshow’le

Nüüd kus käsil kollektsiooni kleitide pesemine on ehk paras aeg möödunud laupäevale tagasi vaadata. Oli üks hull ning proovile panev päev ning hoopis teistlaadne ERKI kui möödunud aastal. Küllap on teada, et moemaailmas ning moeshow’del tuleb alati ette ootamatuseid ning neid oli mul üksjagu ning närvipinget ja pöidlahoidmist oma übertublidele modellidele ikka kamaluga!

Mul on ülimalt hea meel, et sain ERKI’l osaleda ka mitte vaatajana vaid disainerina – nii nägin kõige ehedamas võtmes sellise suurürituse telgitaguseid ning sain ka ise panustada. Teisalt oli väga põnev ka teiste loomingut lähedalt vaadata ja uurida, vanade tuttavatega juttu vesta ja lasta oma närve viimase piirini pingule tõmmata. Tänaseks olen juba veidi puhata saanud ning valmistun laupäeval toimuvaks ERKI Pop-Up poeks, mis toimub juba sel laupäeval 30.mail Kristiine Keskuse aatriumis. Astuge läbi, räägime juttu 🙂

Puhkamise ja ERKI kõrvalt olen juba teist nädalat ka ateljees rakkes ning õmblen neidudele lõpukleite. Kui varasematel aastatel on koju tulles tunne, et issand nii palju on õmmelda ja teha, siis nüüd koju tulles on kohe palju rahulikum tunne, sest olen juba terve päeva saanud õmblemisega sisustada. Aega oleks justkui üle, kuid tegelikult on endagi jaoks mitmed kangad ja ideed juba varuks ning ootavad teostamist. Küll aga ei taha ma rahmeldama hakata vaid panen prioriteedid paika, sest saabuv suvi on ju ometi puhkamiseks!

erki_02

Foto tegi minu kollektsiooni imekift meikar Sigrid Jaanus.

IMG_4361_erki

IMG_4368_erki

Fotod: Dimitri Korobtsov

Villane jakk jõudis koju!

Täna oli mul selle kooliaasta viimane koolipäev. Peaks ütlema, et see aasta on läinud imekiirelt ja kuna meil on superlahe klass, siis on isegi veidi kurb, aga eks me ikka ka suvel kokku põrkame. Viimase koolipäeva puhul tõin koju ka valminud villase jaki, mis sai ütleme nii, et üsna klassikaline. Musta värvi, laia kandiga taskutega, seljal läbilõiked. Olen ka varem õpetaja käe all voodriga jakki õmmelnud, ent seekord tegime pea kõike teises järjekorras ja teistpidi. Eks see sõltub tegumoest ka. Jaki tegemine mulle endale osutus üsna keerukaks, mitte jaki enda õmblemise keerukuse, vaid minu keha iseärasuste tõttu. Mina olen ehe näide sellest, et ei tasu liiga vara hakata ainult käekottidega käima ning raskete asjade tassimiseks on siiski välja mõeldud seljakotid! Oma osa andis juurde veel see, et tegelesin vahepeal rohkem fotoga ning fotokoti tassimine on teinud mind nö asümeetriliseks. Õmble veel sellisele jakki selga. Samas selgus, et see on paljude minu generatsiooni inimeste mure.

Jakk sai reväärkraega, sest midagi pole parata, mulle ääretult meeldivad reväärkraed ning neid pole tegelikult üldse keerukas õmmelda, kui mõni nõks selge (ilma nõksuta olen ma neid kunagi omajagu nässu keeranud).

Nööbid tahaksin mingil hetkel ära vahetada, sest need ei saanud päris õiged. Nööpide valimine on nii keeruline!

 

Mannekeeni seljas tundub selg välja venitatud, tegelikult tuli aga minu abaluudele veidi liikumisruumi anda aka asümeetriline mina.

 

Kuna kangast nappis tegin aluskrae koolist leitud materjalist. Mulle täitsa meeldib.

 

Klassiõe õhtusel panin siiski katteriidele ka atlasskandi serva. Lisab vürtsi küll ning on igati vaeva väärt. Silmaga nööpaugud on samuti asendamatud.

 

Kohe näha, et mul on tavapärasest veidi pikemad käed. Vat mis kõik välja tuleb. Eks ma olen seda varem ka täheldanud, aga ega ma oma varruka pikkust enne standardmõõtudega võrrelnud ei olnud.

Niisiis ei ole ma kuhugi kadunud, vaid tihkel töölainel. Nüüd on jäänud veel välipraktika ning nädala pärast laupäeval kohtume juba ERKI Moeshow’l!

Kollektsiooni “City Slap” fotoshoot!

Paar nädalat tagasi, käreda tuulekülma käes pildistasime vaprate modellidega üles osa minu “City Slap” kollekstioonist. Fotograafiks ülimalt kift ja loominguline Carol-Liis Metsla ning meigi ja juuste eest hoolitses Elis Niils.
Minu hullult vinged ja tublid modellid on Rita Ratušnaja, Gerli Veeleid ja Mirell Mühlberg!
Elisi abiga muundusid minu naerusuised modellid jõulisteks naisteks ning Carol-Liisi kaamera ees said kleidid tuules jäädvustatud.
Kogu kollektsiooni saab näha juba 23ndal mail ERKI Moeshow’l!

 

 

TTHK Moeshow!

Kohe üldse ei saa kiitmata jätta TTHK õpilasi, sest peale tänast moeshow’d on emotsioone nüüd küll. Päris ausalt võin öelda oma kriitilisest suust, et 1/3 kollektsioonidest olid superägedad! Arvestama peab ka sellega, et TTHK’s õpitakse rohkem siiski rätsepakunsti ning kogu disainipool on pigem ekstra, seega ma olin ikka väga väga üllatunud mõnesid kollektsioone nähes.

Tegin oma seebikarbiga ka mõned pildid, mis küll superhead ei saanud, aga natuke tahaks ikka tänast show’d jagada. Ka homme 23.aprill kell 16.00 on THK’s moeshow, kuid seal on juba uued kollektsioonid, kuid kahte žürii lemmikut peaks ka homme uuesti nägema 🙂

Selle kollektsiooni/kleidi autorit ma hetkel kahjuks ei tea, aga väga kiftilt oli mängitud erinevate nahkdetailidega. See kollasega kleit oli eriri kift!

 

Väga mõnusad oli ka Haldjate kollektsioon linasest kangast kleitidega. Ühte sellist tahaks lausa ise suvel selga panna. Seda kollektsiooni õnnestus maja peal ka lähemalt vaadata ning tööd olid ikka üliilusti õmmeldud ja viimistletud. Plusspunktid ja punutud kanepivöödele!

 

Sirli Pohlaku “X” meeldis mulle juba MoeP.A.R.K.’il ning seal saavutas ta ka teise koha. Linnalikult šikk minu meelest. Kõige kiftimad minu jaoks on just need pintsakute ja pükstega komplektid.

 

Korralik üllatus oli Vootele Vaheri ja Jaan Škerini kollektsioon “44”, mida ka MPT’l peagi näha saab. Nende pükste kohta ja tagataskute kohta tahaks öelda lausa haigelt ägedad! Tegelikult ka! Nende kollektsiooni peaks saama ka homme uuesti laval näha ning tõsiselt, tulge kohale ja vaadake oma silmaga!

 

Suured üllataja minu jaoks olid ka vilditud kampsikutest kollektsioon, mille väikeseid detaile nägin juba mõnda aega tagasi, aga et sellest nii kift asi välja tuleb ning kogu see lava möll – seda ma pole küll osanud oodata. Nägin isegi, kuidas neid lumememmesid tehti, aga mul polnud õrna aimugi, miks või kuhu. Samuti tekkis eile küsimus, et miks ühe klassi nurgas suusad on. Vastused kõigile küsimustele piltidel 🙂 Ka seda lummememme show’d peaks homme uuesti nägema!

 

P.S. Kuna ka homme on TTHK’s avatud uste päevad, siis leiab ka mind näidisrätsepana kella 14.30 ja 16.00 vahel D11 klassist tööd tegemast. Tule juttu rääkima ning samas klassis asuvat näitust vaatama 😉