Peenvärk ehk värske tikkimise fänn

Oh, kui hea, et on kevad tulemas ja aina rohkem valgust on igas päevas! Eriti tore on see seepärast, et olen avastanud, et minu tikkimiskirg aina kasvab. Siiamaani imestan, kuidas mulle küll selline miniatuurne nokitsemine meeldida võib, aga nii see on.

Tikkimisega ongi selline lugu, et ega mulle see kunagi eriti istunud ei ole. Eks kooliajast oli meelest ristpistetikand ja võibolla mingi muu näpuharjutus, mis kuidagi välja tulla ei tahtnud. Aasta tagasi surfasin aga internetiavarustes ja sain hakkama esimese pärltikandis prossiga – selline lihtsamat sorti, aga valmis ta ta sain. Hulgi hiljem tikkisin linnujakile linnud kirudes, et kuhu kõik mu käsinõelad muudkui kaovad (eks ikka nööpnõelte vahele). Siis võtsin otsustava sammu ja hakkasin enda meelest hirmilusat nõelapatja tikkima, aga no mitte kui midagi ei tulnud välja. See oligi hetk, millest ka linnujaki juures kirjutasin, kus panin ennast tikkimiskursusele kirja.

Kursus oli lühike, ent sain väga palju targemaks. Sain nii nippe ja trikke kui ka baasteadmised Härrasmehest nimega Kalle, kellest ma enne suurt või noh, üldse mitte midagi ei teadnud. Samuti ei olnud ma kunagi varem peenvillase lõngaga mitte kui midagi tikkinud. Sain ka selle kogemuse kätte ning tõdesin, et kummalisel kombel on mulle meelepärasem ja sobivam siidist õmblusniidiga (nr120) tikkimine, kui peenvillase lõngaga, mis kõigi eelduste kohaselt peaks lihtsam olema. Võta siis näpust.

Kuna koolitusel sai mulle selgeks, et nokitsemine on ikka minu teema ja jutuks tuli ka selline põnev asi nagu kuldtikand, siis hakkasin selle kohta uurima. Enne suve algust peaks ka selle kohane koolitus tulema, kuhu kindlasti minna soovin, aga ega ma nii kaua ju oodata ei suuda. Seepärast tellisin endale kuldtikandi komplekti, et saaksin juba neid hoopis isemoodi materjale katsuda ja proovida.

Komplektiks valisin kuningsinisel dupioni siidil kiili. Materjalid olid minu jaoks üsna võõrad, eriti metallikniit ja selline metallist tihe “nagu telefonijuhe” traat, mille inglise keelne nimetus on pearl purl. Selle õigesse mõõtu lõikamine ja õigele kujule mudimine, ilma seda vigastamata, oli natuke tülikas. Üldiselt oli see aga päris mõnus projekt, mis veel päris lõppenud ei ole, sest nüüd pean välja mõtlema, mis selle tükiga pihta hakata.

Töö käigus improviseerisin endale ka tikkimisnurga. Kuna õmblustöö on päris suurt ala vajav ning on mul kodust ammu välja kolitud, siis tikkimine on ideaalne nokitsemine, mis koju ka ära mahub. Tikkimisnurgaks sai mul hirmlai aknalaud, koos väikese lauakesega, millele raamihoidja kruvitud. Seda saan vajadusel kogu kraamiga ka näiteks diivanile tõsta, kus mul hilisõhtusteks tikkimisteks ka suurepärane lamp on. Tegelikult eelistan siiski päevavalgust, kuid alati ei ole päeval aega tikkimisega tegeleda. Lisaks tekitasin endale lauale ka pärlite jms pudi hoidmiseks sametiga aluse. Ehk siis kinnitasin puitklotsile lihtsalt sameti, alla ka kanga ning pits serva. Täitsa töökorras ja asendamatu alus sai. Muidu veeres see pisike pudipadi mööda elamist ringi, aga sameti peal püsib kenasti paigal.

Siin on raamil peaaegu lõpetatud töö. Jäänud on veel viimased sammud.

Selles suures tikkimistuhinas olen mõelnud palju ka tikitud kikilipsude peale. Hetkel olen endale lubanud, et teen mõned oma ideed teoks ja pildistan üles. Eks näis, mis neist saab ning kas keegi neid ka kanda sooviks. Ka töömaht on neil ju oluliselt suurem, kui lihtsalt õmmeldud lipsudel. Esimene pääsukesega kikilips ja viljapeadega lips on aga valmis saanud ning ootavad uusi omanikke.

Uute tikkimiste ja õmblemisteni!

Pisikene pääsukleit

Senini pole ma eriti oma miniõmblustöödest rääkinud, kuid nüüd on juba põhjust, sest miniõmblustööde mõõdud aina suurenevad. Ka mina viskan kiirelt overlokiga retuuse ja mütse kokku, kui miskit jälle väikeseks on jäänud või sahtel tühi tundub olevat, kuid neid ma eriliseks õmblustööks enda jaoks ei pea. Need õmblustööd on nö rangelt praktilist laadi. Nüüd olen aga hakkama saanud ühe igati ebapraktilise esemega, kuid kuidas ma siis oma pisineiule valget siidist kleiti ei tee? Ikka teen ju!

Ilmselt on teisigi, kes sama meelt ja soovivad pisikesi kleite õmmelda. Seepärast mõtlesin, et jagan natuke ka enda pääsukleidi protsessi – ehk on see kellelegi abiks ning mõni neiu saab endale suveks laheda kleidi või isegi mitu!

Väikelaste riietuses on lahe see, et need on küllalt “kahedimensioonilised” – ehk ei ole mingeid sissevõtteid ega suurt vormi taga ajamist. Seepärast võib varrukateta kleidi tegemist alustada täiesti olemasoleva särgi abil piirjoonte ja käeaugukaare joonistamisest paberile. Mina alustasin aga ühe vene lehelt võetud suurus 80 t-särgi lõikega. Minu alguspunkti lõike saab SIIT.

Kui põhilõige on olemas ning selle vastavus neiu rinnaümbermõõdule kontrollitud (minul jäi kleidi Rü ja neiu Rü vaheks + 5cm) võib asuda edasiste sammude juurde.

laste kleit, lõige, modelleerimine

  1. Esimesena määrasin kleidi pikkuse ehk lisasin lõikele pikkust.
  2. Seejärel määrasin koha, kust soovin, et kleit avaramaks muutuma hakkaks. Joonistasin selleks umbes 1cm allpool käeaugukaart esi/selja keskjoonega ristsirge. Tekkinud ristküliku jagasin silma järgi pikkupidi pooleks ning lõin käärid sisse (vt. joonist). Avada vastavalt soovitud tulemusele. Mina soovisin pigem laiemat ja langevamat kleiti ning 80 suuruse kohta avasin 7cm.
  3. Peale avamist ühtlustasin allääre ning käeaugukaare (lõikel murdsin üle ulatuva osa lihtsalt ära). Samuti tahtsin tekitada natuke paatkaeluse moodi kaelakaart ning tegin õla kaelakaare poolt kitsamaks. Selja keskjoonele lisasin ka vastavalt nööbi läbimõõdule liistu jaoks lisa.

Nii lihtne see ongi. Lõige valmis!

Järgmiseks saab kleidi välja lõigata. Mina valisin kleidi jaoks igati ebapraktilise elevandiluu karva siidkanga. Kel veel soovi mõnd pehmet mõnusat siidrõivast õmmelda, siis soovitan soojalt sellist siidi nagu silk noile. Tegu on soodsama siidivariandiga, mis on valmistatud nö siidi tootmisjääkidest. Tegu on aga õrnalt läbi kumava hästi langeva ja imepehme kangaga. Pääsukeste lisandiks valisin dupioni siidi, mis oma struktuurilt sobib noile‘ga hästi kokku. Voodriks sai viisakalt öeldes midagi puuvillakrepilaadset. Tegelikkuses ütleks ma selle kanga kohta aga, et tegu on kvaliteetse marliga. Miks just selline valik? Proovisin kleidikanga alla erinevaid variante ning jälgisin läbikumavust, langevust ja nahasõbralikkust. Marli tundus olevat sellele kleidile sobivaim variant.

Juurdelõikusest – õmblusvarudest jätsin õlgadele, kaelakaarele 1cm, külgedele 1,5cm ning alläärde 2cm (1cm+1cm palistus). Voodri lõikasin esialgu täpselt sama suure, kui põhidetailid (va seljakeskjoone liist).

Kuna tegu on ilma proovita kleidiga, siis õmblesin selle natuke teises järjekorras, kui prooviga toodet õmmeldakse.

Kuidas kleit siis valmis?

  1. Esmalt äärestasin küljed ja õlad nii põhidetailidel kui voodril.
  2. Seejärel õmblesin esidetailile pääsukeseaplikatsioonid.
  3. Õmblesin õlaõmblused nii põhidetailidel kui voodril
  4. Õmblesin kaelakaare, paremad pooled koos – peale õmblemist lõikasin õmblusvarud 0,5cm kitsaks ning õmblesin voodri poolt nö maha. Pressisin.
  5. Seejärel paremad pooled koos õmblesin käeaugukaared. Kuna minul oli tegu väga mini tootega ning õlad hirmus kitsad (4cm), siis tuli õmblused teha kahes osas – mõlemalt poolt alates küljest kuni (heal juhul veidi üle) õlaõmblusejoone. Küljed on veel lahtised! Käeaugukaartega toimisin nagu kaelakaarega – lõikasin peale ühendamist õmblusvarud väiksemaks, õmblesin voodri poolt maha ning pressisin.
  6. Seejärel pressisin paika seljakeskjoone liistud (minul valmisliist 2,5cm lai).
  7. Ühendasin küljeõmblused – nüüd saab õmmelda põhimaterjalist detailid ja voodri ühe jutiga. Pressi kindlasti õmblus lahku!
  8. Nüüd pressisin allääre ning pressitud allääre järgi täpsustasin voodri allääre. Töötlemata voodri alläär peaks ulatuma töödeldud põhimaterjali allääreni. Mina tegin voodri veel lühema, et see mingil juhul välja paistma ei hakkaks (sest kandjaks käputaja).
  9. Õmblesin peenpalistusega voodri allääre. Peenpalistusega on õmmeldud ja hirrmus ammu avaldatud seeliku õmblemise õpetuses oleva seeliku alläär SIIN.
  10. Järgmisena tegin ühe suure ohke, sest kui kleiti vaatasin avastasin, et sellele ei sobi mitte üks nähtav õmblus ehk siis mina jätkasin käsitööga. Õmblesin nii liistud ja voodri selle alla kui ka allääre käsitsi pistetega. Kui stiililt sobib võib loomulikult ka masinal õmmelda.
  11. Viimaseks jäävad veel nööpaukude tegemine ning nööpide õmblemine. Kes aga nööpauke pelgab (nagu mina aastaid tegin) võib näiteks ka trukke kasutada.

Nööbid on kerge sinaka läikega ning ilmselt pärit mõnelt vanalt triiksärgilt.

Pääsuaplikatsioonid lähemalt.

Allääred said siis töödeldud tagasihoidlikult – vooder peenpalistuse ja põhimaterjal kahekordse palistusega, mis kinnitatud käsitsi.

Ka nööbiliist ka vooder selle alla sai kinnitatud käsitsi visuaalse puhtuse huvides.

Kaelakaar ja käeaugukaared on voodri poolt 1mm kauguselt maha õmmeldud ja seejärel ilusti pressitud.

Ja lõpuks kandja ise – rohkem sai ta küll selle lumivalgukesega ringi käputada, aga preili kombel jäi kleit siiski üllatuslikult puhtaks. Eks sai talle ka seletatud, et see on nüüd tema päris esimene rätsepatöö kleit. Aga eks riided ongi kandmiseks ning nendes peaks end hästi ja vabalt tundma!

Mõnusat kleitide kokku vuramist!