RuthSotnik.com

Lumisel suvisel lainel

Tere jälle! Nüüd peaks vist juba nii kirjutama, sest blogimisse on tulnud väikene paus. Nimelt ei suuda ma pidevast töörattast maha saada ning nii palju asju on paralleelselt käsil, et ei oskagi kohe midagi nendest kajastada. Kindlasti peaksin aga vintage stiilis kleidi viimase posituse tegema, sest kleit on vahepeal valmis saanud. Tuli küll veidi teistsugune, kui esmalt arvasin, aga istub väga ilusti ja on ülimalt mugav. Loodan, et leian oma kingakogust mõned kingadki, mis sellega hästi klapivad.

Mis siis veel teoksil? Igasugu organiseerimist seoses kollektsiooniga, mis hetkel veel kodus stangel seisab. Samuti olen vahepeal endale kogu seda protsessi lahti mõtestanud ning leidnud oma õppetunnid ning kindlasti õppisin selle virvarri käigus, mida ja kuidas ma tulevikus teha sooviksin. Suurt moedisaineri ambitsiooni minus ei ole, küll aga meeldib mulle siiski ilusaid asju teha 🙂 Eks näis, kuhu rada viib.

Õmblusrindel? Oi, seal on palju toimunud. Eelmisel nädalavahetusel testisin ühte lõiget, mis pole veel müüki läinud ning millel seetõttu pikemalt peatuda ei ole paslik. Küll aga võin öelda, et see pluus on päris kift ning annan märku, kui see lõige avalikuks tuleb. Kindlasti võiks see olla üks selle suve hitt! Vintage kleit sai samuti vahepeal valmis ning paar õhtut tagasi voltisin endale Uuskasutuskeskusest leitud mööblikanga ribast valmis ühe nunnu seeliku. Sellel on tarvis veel värvel kinnitada ning otsustasin kasutada privileegi kooli tööstusmasinate näol, sest see õmblus on parajalt paks ning närvirakke kulub vähem, kui selle lihtsalt ükspäev kooli kaasa võtan ning ära õmblen.
Eelmisel nädalal tuli teisest proovist ka üks kuldkollane suvekleit, mis nüüd kokkuõmblemist ja viimast lihvi ootab. Ma juba tahaksin näha seda leekivpunaste juustega omaniku seljas – oi see tuleb efektne 🙂

Kuidagi nii muuseas võtsin vastu ka tõelise väljakutse – taaskasutust silmas pidades valmistada üks meestekomplekt. Loodan, et saan hakkama, sest taaskasutus pole olnud minu tugevaim külg ning meeste rõivaid olen teinud kordades vähem, kui naisterõivaid. Hoian pöidlaid, et tuleks välja!

Praegu aknast välja vaadates küll ei ütleks, et suvi on tulekul ning seepärast tuleb vaikselt juba kleiditellimusi, aga nii ta on. Kooliaasta hakkab vaikselt juba läbi saama ning kõik kergete rõivaste moodulid on praktiliselt läbitud. Jäänud on veel vaid jakk ning siis juba välipraktika. Aeg läheb uskumatult kiirelt.

Nüüd aga ka väike muusikaline vihje. Kes veel ei ole Kõpperi uut projekti kuulnud, siis nüüd on viimane aeg! Mõnusat, mõnusat!

 

Kollektsiooni “City Slap” backstage

Nonii, nonii, MoeP.A.R.K.il käidud ja aeg on hetkeks laupäevale tagasi vaadata ning siis juba kollektsiooni esitlemisega edasi minna! Mul on väga hea meel, et kõik sujus võrdlemisi rahulikult ning sain kogeda vaid nö klassikalist demmi paanikat ehk siis reede pärastlõunal sain teada, et üks modellidest on haigestunud. Siiski suutsin reede õhtul leida asenduse ning armas Helena, kel oli laupäeval sünnipäev aitas hädast välja. Suur, suur aitäh talle veelkord!

Ühtki nö. ametlikku tunnustust ma MoeP.A.R.K.ilt ei saanud, küll aga sain palju positiivset tagasisidet ning mitmed käisid uudistamas, kuidas need seelikud ikka nii kohevad on ning millest lipsud tehtud on. Samuti märgati õmblustöö kvaliteeti, mille taset püüdsin väärikalt kõrgel hoida. Mul on väga hea meel, et minu kollektsioon tekitas mitmetes naistes tunde, et neid kleite tahaks küll proovida ning kanda. See ongi minu eesmärk rätsepatöö armastajana! Fakt on see, et erilist moehulluse täideviijat minus ei ole ning armastan pigem praktilisi ning kantavaid rõivaid. Minu kollektsiooni puhul ongi asjad seatud nii, et kui komplektilt ära võtta alusseelik, krae, mansetid ning suur slehv saab sellest täiesti igapäevaselt kantav praktiline kleit. Soovi korral saab aga vürtsi lisada.

MoeP.A.R.K. oli minu jaoks suurepärane kogemus ning õppetund. Kuna minu jaoks oli see esmakordne kogemus, siis alustasin tegelikult täiesti nullist. Mul olid joonised, ideed, mis tuli valmis teha, leida modellid, juuksurid, meik, kingad, transport jne. Eile tekkis korraks lausa selline kõikvõimas tunne õmbluskiiruse suhtes, et 7 nädala jooksul õmmelda 6 kleiti pluss vidinad pluss korraldus ei olegi nii hull. Tegelikult õmblesin isegi 7 kleiti, sest see vintage kleit on ka praktiliselt valmis ja ühed püksid lõikasin ka välja 🙂 Koolitööna valmis selle perioodi jooksul vest ja kannaga kraega, mansettidega nööbitav pluus. Natuke on õigust end “almightyna” tunda.

Nüüd aga jagan üht väikest backstage videot ning tänan sellega kõiki abistajaid, kogu meeskonda!
Meik – Triin Lepp // Juuksed – Laura Jõers, Kadi Ojapalu // Modellid – Marit Aas, Helena Jõers, Mirell Mühlberg, Rita Ratušnaja, Gerli Veeleid, Grete Veeleid. Te olite lihtsalt super armsad ja toredad. Teine kordki!

 

Backstage pilte võib leida minu FB lehelt! Nüüd aga tuleb hoolitseda selle eest, et kleidi lihtsalt stangele rippuma ei jääks! Kel mõtteid, ideid, soove, andke mulle julgelt märku!

 

Ühe kleidi lugu: kleit täis ootamatuseid

Ootamatused selle kleidi juures jätkuvad. Samas peab tõdema, et ma ei tea, et ükski õmblustöö oleks võimalik otsast lõpuni täiesti etteaimatavalt valmis õmmelda – mis puudutab riideesemeid. Mõne padjapüüri või voodilina ehk ikka, aga rõivas – vaevalt.

Igatahes, milles siis nüüd häda eksole?

Niisiis sain peitluku pandud (andsin veel 20min enne Abakhani sulgemist gaasi ja sain natuke vales värvis luku, aga ega siis luku pärast töö tegemata saa jääda) ja voodri samuti kokku õmmeldud ning kaelakaarde kinnitatud ja asusin varrukate kallale (voodri luku külge panen hiljem käsitsi, tahtsin niipidi ka proovida). Selle kanga juures on lahe see, et ma võin sinna kriidiga megakõvasti enda meelest märkida, aga kaks liigutust ja juba ongi see läinud. Mul on ka küllalt pisike käsi ja varruka esi ja tagapool on seepärast üsna sarnased. Saime siiski tuvastatud. Sellest oli aga vähe abi, sest mul on õlanukid ikka üsna korralikud ning ma ei taibanud ka tavalise +6 lisa järgi konstrueeritud varrukat kontrollida. Igatahes jäi varrukal ruumi puudu ning varruka otsa ei jäänud ka eriti kahandust. Kuna aga kaelakaarde tulid proovi käigus voldid, mis sinna imehästi sobivad, siis otsustasin ka varrukale samas stiilis voldid õlaõmbluse juurde teha. Selleks aga varrukat ei jätkunud ning üldse oli kõik liiga kitsas. Niisiis tagasi mõõtude juurde – tagantjärele mõõtes sai selgeks, et puudu in tervenisti 1,5cm. Seega ei saagi ju mitte kiskuda!

Ega seal midagi. Natuke kangast oli veel järgi ja tegin uued varrukad. Tegin esialgsest lõikest koopia ning avasin seda varrukapeast korraliku 8-9cm, et oleks ikka ruumi ja saaksin ilusad voldid (katsetasin enne vana varruka peal). Loodan, et nüüd on varrukamüsteeriumid selleks korraks otsa saanud. Kuna nüüd tuleb juba MoeP.A.R.K. peale, siis paari päeva jooksul pole hetke kleiti lõpuni teha, aga usun, et nüüd saab küll varrukad otsa, allääred palistet’, paar käsitsipistet ja ongi minu superkerge (kaalult) kleit valmis. Sellest saab tõeline selle suve hitt!

Hetkel ripub kleit mu seljataga stangel, kus ootab juba rõivakottidesse pakitud kollektsioonn lavale viimist. Sellest ka siis hõbepunane taust.

Selja tagant on kaelakaar süvendatud, et ikka natuke trikki oleks ka. Mõtlesin veel samast kangast mingi väikese aktsendiga vöö peale teha. Paar mõtet on, näis kuis välja tuleb 🙂

 

Kollektsioon numero uno!

Juba Ülehomme jõuab lavale minu esimene kollektsioon! Ütlen ausalt, ma ei ole hetkel närvis, sest see ei tundu üldse reaalne. Veel aasta tagasi ei oleks ma eales arvanud, et nüüd kollektsiooni õmblema asun ning sellega ka võistlema lähen. Uskumatu.

Veel uskumatum on aga need inimesed, kes mind on aidanud ja mulle appi tulnud – lähedased, klassikaaslased, õpejatad, modellid, meikar, juuksurid. Juba ette suured tänud! Ma olen hetkel üsna hämmeldunud, kui palju abivalmidust ma kogu selle protsessi juures olen kohanud. Super, super!
Kõigest lähemalt räägin aga juba tagasivaatavalt uuel nädalal. Seniks aga kutsun kõiki laupäeval, emakeelepäeval, Eestimaa südamesse Paidesse MoeP.A.R.K.’ile! Show algab kell 17.00!

Ühe kleidi lugu: arengud töölaual

Viimasel paaril päeval olen saanud koolis veidi kleidiga tegeleda ning kaks proovigi juba seljataga. 

Igatahes. Eile hommikul jõudsin lõpuks nii kaugele, et mõõtsin modelleeritu lõikel veelkord üle vöö ja rinnaümbermõõdu veendumaks, et ikka selga läheb ja liigsuur ei ole ning seejärel paigutasin ja lõikasin. Mille peale ma aga kuidagi ei tulnud oli see, et kuna lõikasin mustrit jälgides jääb kleit pikkupidi venima. Paganas. Hoolimata sellest, et olin selle 4,5m kangast ilusti läbi pesnud ja triikinud, aurutanud ei olnud ma miskipärast venivusele tähelepanu pööranud. Tundus selline puuvillalaadne olevat ja mis seal ikka, aga võta näpust. Iseenesest miskit hullu ei ole, tugevdada saab ju ikka. 

Esialgu lõikasin vaid ülaosa ning esimeseks prooviks traageldasin selle kokku ning ülejäänud kanga voltisin suva järgi raskuseks. Proovis hakkasid mängima minu keha hoopis teised iseärasused, kui varasemalt – või noh enamvähem. Mis vesti ja pluusi juures häiris ei olnud kleidi juures üldse näha ja vastupidi. Üldine istuvus oli aga täitsa ok – muutus seljakeskjoon ehk luku asukoht ning esiosa sissevõtteid tuli õõnestada. Ma olen alati arvanud, et sissevõtted on sellised noh, kuidas keegi näeb aga põhimõtteliselt sirgjoonelised. Minu sissevõtted seda kindlasti esiosas ei ole vaid on pigem kumerad ja seljas istuvad väga ilusti (selgus teises proovis). 

Suuri muudatusi niisiis esimeses proovis ei tulnud ning asusin voodri lõikamise kallale kuna sellist tunnet, et tahaks veelkord oma volditud seeliku arvutuskäigu õigsuses veenduda, mul ei olnud. Kui ülaosa vooder valmis sai, siis ei olnud mul enam valikut ning mõõtsin kangast 2,1m ning seelikupikkuse ja hakkasin voltima. Oi, kuis kripeldas, kas sai õigesti, aga sai. Klapitama pidi nii poole sentimeetri jagu seljakeskõmbluses. Lasin voldid masinal pika pistega abiõmblusega kokku ning traageldasin kleidile teiseks prooviks.

Teine proov oli aga ootamatusi täis. Nüüd oli ka vooder all ning sissevõtted õmmeldud. Selgus, et seljakeskjoon oli eelmises proovis õigesti märgitud, kuid minu õlad on ikka täiesti isevärki ning seepärast tuleb seljaosa käeaugukaarde siiski sissevõtted teha. Kuna tegu on vintage stiilis kleidiga ning sellel kangal korralikult pressitud sissevõtted väga silma ei paista pole mul nende sissevõtete vastu midagi. Samuti muutus kaelakaar (kiftimaks) ning ka varrukatest sai rohkem sotti. Kuna varrukad on mustriga, siis veendusin, et olen sobivalt mustrisse lõiganud ning paika sai ka varruka pikkus ning kuidas muster jääma peab. 

Teine proov tehtud otsustasin valmis teha ka seeliku voodriosa. Ja sinnamaale see kleit mind ootama jäi. Et ma jumala eest seda kärmelt kodus edasi õmblema ei hakkaks jätsin selle kooli kappi. Usun, et see on hea taktika, sest kui mul on juba midagi meelepärast käeulatuses, siis ega ma seda rahule ei jäta. Koolis on ka hea igasugu asju küsida ning seeläbi saada palju “kõrvalist informatsiooni”, mis igati kasuks tuleb. Kõige vahvam on aga see, et kleidimoodul algab järgmisel nädalal. Mina aga loodan, et saan selle kleidi juba järgmisel nädalal valmis. 

Teha on veel jäänud teise proovi paranduste ülekandmine kaelakaares ja varrukakaares. Kaelakaare ja luku ja alläärte töötlemine ning varrukate panek. Lisaks tahaksin teha samast kangast mingi nüansiga vöö, aga samas peaks see hästi lihtsaks jääma. Seda on hea vaadata siis, kui kleit juba valmis. Selle peaksin muidugi välja mõtlema, et kas ma tahan päris sellist tugevdatud ja öösidega vööd vööd või pigem mingit pehmet lipsukese laadset. Küll jõuab…

Ahjaa, selle kleidi juures on selle kergus kummalist tunnet tekitav – justkui ei olekski midagi seljas.