RuthSotnik.com

Ühe kleidi lugu: Esmane idee

Juba mõnda aega on minu riiulis mu südant kripeldama pannud üks kangas. Ainus, mida teadsin oli see, et sellest peab mingisugune kleit saama. Eile õhtul võtsin selle kanga lõpuks riiulist välja ning hakkasin nuputama, mis sellest saab. Niisiis mõtlesingi, et jagan selle kleidi valmimislugu veidi pikemalt. Vaatame, mis välja tuleb! 

Kangast – Tegu on puuvillase õhema kangaga, mille leidsin Uuskasutuskeskusest. Kangas on 1m laiune ning seda on mul tervelt 4m. Kuna aga lillemuster jookseb piki ultusäärt, siis peab juurdelõikusel ka mustrit silmas pidama. Seega polegi seda kangast teab mis üüratult. Kangas on piisavalt õhuke, et pean sellele seeliku osale kindlalt voodri alla panema ning võibolla panen ka ülaosasse. See selgub töö käigus.

Ideest – Kui mustriga arvestada tundus kõige mõistlikum teha volditud seelik. Kangast voltides tundus, et voldi sügavuseks võiks olla 3cm. Pidasin täna ka teiste tarkuritega koolis nõu ning nende nõuanne oli kleit jätta võimalikult lihtsaks, et muster mõjule pääseks. Ainus asi, mida ise kindlalt tahtsin olid varrukad! Lõpuks aga saigi siis ideeks lihtne kleit, millel sissevõtted vaid vööjoonele minevad ning tagumise kaelakaare süvendan. Lukk tuleb taha seljale. Kuna sahisevat voodrit ma sellele puuvillasest kangast kleidile ei soovi tuleb tõenäoliselt ka vooder puuvillane. 

Lõikest – Esialgu arvasin, et saan kasutada juba konstrueeritud lõiget, mille järgi koolikohustusliku pluusi tegin. See sai aga konstrueeritud lisaga +8, mis on praegu plaanitava kleidi jaoks liiga lai. Mõõtsin juba olemaslevat lõiget igaks juhuks igatpidi üle ja paraku pean väiksema lisaga uue konstrueerima, mis ei ole tegelikult ka suur vaev. Erilist modelleerimist peale sissevõtete muutmise ja kaelakaare muutmise ju samuti teha pole vaja. 

Mis järgmiseks plaanis?

  • Lõige konstrueerida, modelleerida
  • Kangas läbi pesta, sest puuvillase puhul on kahanemistõenäosus suur
  • Arvutada seeliku laius (sellele vastavalt siis voodrit hankida)
  • Otsida sobivat värvi ning piisavat õhuke puuvillakangas voodriks
  • Juurdelõikus ja I proov
Edasi ei oska ma praegu planeerida, sest proovi käigus tuleb kindlasti uusi mõtteid ning saab selgemaks ka tehnoloogia. Peamiselt sõltub tehnoloogia muidugi sellest, kas teen ülaosa samuti voodril või mitte. Kui ei tee, siis läheb mängu tõenäoliselt lõikekohane kant. Samuti saan siis teada, kui pikka peitlukku tarvis on. Põnev, põnev!

Õmblemine: pehmed pühapäevapüksid

Paar nädalat tagasi leidsin Uuskasutuskeskusest paraja tüki mündikarva flanelli ning seda katsudes teadsin kohe, et sellest tulevad mõnusad kodus kandmise püksid. Mõeldud tehtud. Kuna hetkel on kiiremad ajad otsustasin lõike võtta Burdast ning see veidi ümber teha. See oli aga jälle klassikaline Burdajuhtum, kus püksid olid alguses nii hiiglama suured, et ei kujuta ette ka. Võtsin 34 suuruses lõike, mõõtsid igaksjuhuks ka puusamõõdu kandis üle ja vaatasin, et ah läheb selga küll ning arvasin, et ega rohkem süvenema ei pea, aga no võta näpust. Igatahes võtsin mõlema sääre küljeõmblusest maha kokku kuskil 6cm ning alles jäid endiselt mõnusalt laiad püksid.

Kuigi tegu on kodupükstega olid lihtsalt mündikarva püksid sutsu igavad. Tuulasin siis veidi oma sahtlites ning leidsin riba pitsi, mille siis värvlile paigutasin. Samuti on mul hea meel, et kunagi öösitangid ning öösid soetasin, sest neid läheb ikka aegajalt tarvis. Püksid on jälle pesuõmblusega ning kuna lõpetamisega läks kiireks, siis allääred said tehtud ilma igasuguse mõõtmise, pressimise või traageldamiseta enne õmblemist. Imekombel tulid allääred ilusad võrdsed – win! Tundub, et rohke õmblemine hakkab vaikselt oma mõju avaldama!

Danger! High Voltage

Eelmisel nädalal veetsin liiga palju aega oma eksprompt õmblustoas, mistõttu selle nädala esimene positus tuleb alles nüüd ning samuti ekspromt, sest ühtki õpetust ette valmistatud ei ole ning ühegi õmblustööga hiilata ei saa. Mõtlesin, aga siiski, et kirjutaksin. 

Eelmist nädalat kirjeldab ehk kõige paremini see pilt:

Nimelt keesid mõtted, ideed ja kohustused, soovid üle pea ning ma olin üks närvilisuse hunnik. Eks peamine allikas oli ikka mure kollektsiooni pärast, sest paraku pean tõdema, et minust on saanud tõeline õmbluspedant. Samas annan endale aru, et mõtede ainult demmi jaoks tehtavate lisaaksessuaaride juures peaksingi silma kinni pigistama, aga see on raske. Mis ma olen aga juba positiivset leidnud kogu selle tralli juures on see, et ma olen viimasel paaril nädalal kohutavalt palju intensiivselt praktiseerinud ning ma näen, et minu töö on muutunud kiiremaks kvaliteeti kaotamata. Ehk siis ma olen saanud juurde kogemusi näiteks millal midagi on mõtet traageldada, kus on mingite detailide õmblemisel kitsaskohad. Samuti olen saanud nii mitmeidki varrukaid otsa panna, mis pidavat algajale õmblejale üks keerulisemaid asju olevat. Homme lähevad minu kooli harjutuspluusile samuti varrukad külge ning ma loodan, et ma ei saa sealt mingit säärast informatsiooni, mis paneb mind tõdema, et olen siiamaani kõik varrukad valesti kinnitanud. Samas öeldakse ju alati lause lõpus, et tehnoloogiaid on mitu. Võta siis näpust. 
Kui juba sujuvalt kooli peale läks, siis pajatan natuke sellest ka. Praegu õmbleme paralleelselt vesti ning pluusi. Vesti konstrueerisime loomulikult ise ja ka enda mõõtudele. Seega sai ja proove tehtud vestid seljas istuma pandud. Mul on väga hea meel, et otsustasin vesti kooli harjutusmaterjalist teha, sest päeval, mil pidin liistuga taskuid õmblema ei tulnud mul mitte midagi välja. Seega võin öelda, et liistuga taskud on hetkel minu nõrk koht ja kavatsen nui neljaks neid uuesti teha seni, kuni need ilusad tulevad. Kantidega taskutega pole probleemi, aga see liist. Teine asi, mis vesti juures ebaõnnestus oli eesääre rinnapealne (või kuidas seda seletadagi) kahandus. Üldmulje jäi siiski lõpuks kena ning tahaksin proovida millalgi ka ühe meeste vesti konstrueerida ja valmistada ja seda juba kaunite liistuga taskutega!
Pluusil sain täna kannaga krae tehtud, mis tuli täitsa okeilt välja, kui välja arvata see, et panin krae tegelikult tagurpidi peale. Samas ei paista see otseselt silma, sest moodustatud kant sai ilus ühtlane. Seepärast mõtlesingi, et las ta jääb. Kuna kollektsiooni juures sain päris ohtralt kaldutraageldusega kanti moodustada, siis tuleb see nüüd küll nagu tulejutt ja unepealt! Homme saab pluus juba nööbid ette ning manseti varrukasuusse. Varrukas külge ning saan ka pluusi valmis. Siis on mul mooduli lõpuni veel kaks nädalat, kus praktika tunde siis mõne vahva õmblustööga täita saan. Tõenäoliselt võtan aga oma kollektsiooni jaoks valmistatavad siidist aksessuaarid kaasa, millel on ohtralt käsitsi õmblemist. 
Mulle tegelikult hullult meeldib selline käsitsi õmblustöö kallal nokitsemine. Ükspäev õmblesin näiteks peale pandud taskut. Esialgu ikka masinaga nagu tavaliselt. Siis aga jäi see silma riivama, võtsin lahti ja panin käsitsipistetega. Palju kiftim jäi. Ruumilisem selline. Igasuguseid kaunistusi meeldib mulle ka rohkem käsitsi kinnitada, kui masinal. Muidugi kui sel üldse mingit mõtet ei ole, siis võib masinal ka lasta, aga mulle meeldib see mõte, et käsitsi õmmelduna on asjad kuidagi liikuvamad. Teisalt on vahva ka see, et tegelikult ei võta see käsitsi tegemine üldse eriti kaua aega. Ma siiamaani muigan kui keegi ohkab selle peale, et kuskilt midagi traageldama peab. Vahel säästab see korduvat harutamist ja seega korralikult aega. Aga tööstiilid on erinevad. Mina oma hoogsuses panen ikka ka vahel puusse ning iga kord korrutan siis endale, et ma pean saama nii osavaks, et ma võin sahmida küll, aga puusse enam ei pane. Ilus lootus 🙂
Igatahes ootan nüüd oma modellidega kohtumisi ning proove ning seejärel saan juba edasi õmblema hakata, kuid loodan, et enam DangerHighVoltage situatsiooni ei teki. 
Ahjaa, kui mõnel lugejatest on mõni tuttav, kes tegeleb juustega või meigiga ning sooviks mulle 14.märts MoeP.A.R.K.i’le appi tulla, siis oleksin kontaktide eest väga tänulik! Kohast töötasu ma kahjuks pakkuda ei suuda, küll aga organiseerin traspordi ning katan kuluvate toodete kulud. Ehk leiduvad mõned vahvad entusiastid! 
Nüüd aga tund aega puhkepausi ning tuleb jälle konstrueerima hakata!

Õmblemine: Šikid püksid

Just nii, sain lõpuks oma mustad uued ja päris šikid püksid pilti. Musti pükse on küll pimedal ajal ja noh üldse keerukas pildistada, aga saime enam-vähem hakkama. Nende pükste üle on mul eriti hea meel ning seda mitmel põhjusel.

Esiteks, need on esimesed kitsalõikelised püksid, mis endale konstrueerinud olen ning see tuli päris hästi välja. Varem olen endale vaid ühed retuusid konstrueerinud. Igaks juhuks soovitas õpetaja mul varusid juurde anda, kuid enamus neist sai hiljem proovis siiski sisse võetud.

Konstrueeritud

 

 

Ja modelleeritud!

Teiseks jäi ära õuduste proovirada, mis mul tavaliselt pükste õmblemisega kaasas käib ehk siis esiosa “istmikuõmbluses” otse luku all ei elanud ükski ämblik ega olnud üldse mingit kiskumist või liigset lõtvust – jess, ma ütlen!

Kolmandaks õppisin ära, et voodrita toodetel (sh. püksid) õmmeldakse taskuid läbi taskukoti ehk siis minu tagatasku näeb ka seest ilus välja.

Ning neljandaks meeldib mulle hirmsasti see, et püksid on vöökohas! Pidage mind siis vanamoodsaks, aga minu meelest on jube tüütu pidevalt pükse kergitada, nautida soonivat püksirihma või siis kolmas, kõige hullem variant, muretseda, et aluspesu teatud asendites ebasündsalt välja paistab. Igatahes, püksid vöökohas või siis veidi madaldatud on minu meelest ülimõnus ja mugav.

Kangavalikust – kuna olin üsna veendunud, et nendest pükstest ei tule midagi välja, siis valisin Abakhanist soodsa, kerge elastaaniga polüestri. Särtsu täis isegi eriti ei lähe, aga suurim miinus on see, et seda ei saanud eriti töödelda ning venitada ja seetõttu hoiab istmikuõmblus veidi tagumiku vahele (aga mitte väga silmatorkavalt või ebamugavalt). Siiski, kui peaksin endale kunagi veel pükse õmblema, siis peaksin kangast valides ka töödeldavust rohkem silmas.

Pükste juures sain veel kord kahe kandiga taskuga end proovile panna ning ees siis lihtsad diagonaalsed taskud. Nüüd olen tuttavaks saanud ka lihtsa ja loogilise viisiga, kuidas kaetud lukku ette õmmelda. See on alati nii maagiline tundunud ning viimastel pükstel, mis enda tarkusest kaetud luku said oli lukk tegelikult hoopiski käsitsi õmmeldud. Mäletan, kuidas õmblesin Harrile lühkareid ja nuputasin, kuidas seda lukku sinna õmmelda ja see tundus keerulisim asi üldse. No aga eks asjad, milles midagi ei tea ole ikka keerulised. Värvel tuli lõikekohane ning jäin jällegi natuke kangaga jänni, sest seda ei andnud nii hästi maha pressida, kui oleksin soovinud. No mis sa polükaga ikka teed.
Igatahes võin öelda, et motivatsioon pükse õmmelda on oluliselt kasvanud ning kaks püksipaari on juba ka mõttes. Iseasi kas ja millal need teostatud saan. Samas tuleb tõdeda, et kui nüüd töövõtted vaikselt rohkem käppa saama hakkavad läheb ka töö oluliselt kiiremini ning eks need kaks paari pükse ole rohkem kätte võtmise asi. Ja teisalt on mul liiga palju mõtteid, mida õmmelda sooviksin. Entusiast, ma ütlen!

 

Modelliotsing!

Aeg on nii kaugel, et otsin oma meeskonda modelle! Nimelt on mõned komplektid juba nii kaugel, et tuleks neile proov teha, seega:

Nüüd aga muud juttu ka.

Ma pole mitte kunagi nii palju päevas õmblemisega tegelenud kui nüüd. Päris ausalt kohe! Nüüd, kus koolis on neli päeva nädalas praktika ning õhtuti tegelen kollektsiooniga võin tõepoolest väita, et õmblen tihti lausa 12 tundi päevas. Mis on selle juures aga kõige lahedam on see, et mul ei ole kordagi tekkinud tunnet, et ma ei taha või ei viitsi. Jah, tõepoolest, mingil hetkel ei taha näiteks varrukat ühendada või mõnd alläärt palistada, aga õnneks on tegemist nii palju, et saan selle asemel siis mõne meelepärasema elemendiga tegeleda. Väga kift!

Kollektsiooni tegemine on olnud üllatusi täis. Ütleme siis nii, et asjad, mida ma leidsin lihtsad olevat on tihti tunduvalt trikikamad ning keerulisena tundunud asjad oluliselt lihtsamad. Võta siis näpust. Palju on nuputamist, uusi ideid, põnevust ja kahtlemist. Eks ka kahtlemine käib asja juurde. Vahel mõtlen, et miks üldse ning jagan seda mõtet ka teistega ja siis need teised muigavad kavalal näol. Ju nad siis usuvad minusse. Aga ega üle mõelda pole suurt mõtet, samas närv on sees. Ülemõtlemiseks napib ka aega, mis on ääretult hea. Kogu see protsess treenib hästi ka spontaansust ja kiirust otsuste vastu võtmisel, sest kui midagi ei lähe just täpselt plaanipäraselt, siis ega saa soiguma jääda. Tuleb sujuvalt lahendus leida ja eks ma leian ka. Täitsa hätta pole veel kuskil jäänud ning leidlikkus areneb.

Aga, ma ju lubasin pajatada veidi ka muudatustest õmblustoa osas. Niisiis, kuna olen iseloomult tööhoolik, siis otsustasin oma masinad ja muu vajaliku kraami kolida kollektsiooni valmimise ajaks vanemate juurde, et ma jumala eest ka natuke puhkaksin. See on osutunud ainuõigeks otsuseks, sest muidu jääksid minu unetunnid päris väheseks ning kahtluseuss oleks mind ammu juba ära söönud. Nüüd saan aga iga päev asja jälle värske pilguga vaadata ning kui jaks otsas, siis tõmban juhtme seinast ning sõidan koju ja mõtlen veidigi muudele asjadele. Lisaks on superlahe, et isa organiseeris mulle korralikult suure töölaua, milleta elu poleks üldse nii lill 🙂

Täna oli üsnagi lööktöö päeva tuju ning seega vuristasin kokku järjest muudkui ühesuguseid detaile. Hea muusika saatel töö lendab! Homme tuleb hakata uusi asju välja nuputama. Peas on idee, aga kuidas teostada ma täpselt veel ei tea. Põnev ongi see, et koguaeg saab nuputada ning igav ei hakka! Jõudu tööle!

Pitsid ja padjad

Paar nädalat tagasi oli mul järsku vaja kodus ära paigutada korralikus hulgas vatiini. Kuna kapid on niigi igasugu kraami täis ning püüan neid jõudu mööda just üleliigsest vabastada, siis mõte, et pistan vatiini kotti ja kappi seisma ei tundunud kõne alla tulevat. Seepärast otsustasin hoopis välja koukida mõned mitte nii väga sümpaatsed puuvillased kangas, õmblesin neist kiirelt padjapüürid ning toppisin sedasamust vatiini täis. Kokku sain kolm patja – kaks suuremat ja piklikku ning ühe normaalsuuruses padja. Tulid teised päris toekad. Kuna diivanile olen juba mitmeid patju meisterdanud, siis nüüd oli kord magamistoa käes.

 

Vaatasin riiulis olevad kangad üle ja pidin tõdema, et jälle jäid ette samad kangad, millest endale nõelapadja ja tarvikute koti tegin. Lillelist jäi ikka veel järgi. Tundub, et see ei lõppegi. Lillelise puhul on tegelikult tegu kardinaga, mille Haapsalu Samaariast 2€ eest sain. Oli see kuskil 60cm lai ning seda oli kokku 6,5m. Äärmiselt hea leid!

 

Nüüd aga patjade juurde tagasi. Kuna minu õmblusmaailmas on toimunud pisuke muudatus, siis patjade õmblemiseks ei olnud mul võimalik äärestust kasutada. Kuna mul on hetkel teadagi kiire, siis oleksin eelistanud servad äärestada ja kokku õmmelda – 3;2;1 valmis! Aga seda võimalust mul kahjuks ei olnud. Tuli leida alternatiiv ning selleks sai pesuõmblus! Vana hea. Tulid teised küll veidi jämedamad ja laiemad, kui oleks ehk hea, aga padjakatete puhul mind see tõepoolest ei häiri. Sellise turbo deliveriga oli muidugi kummaline sedaviisi õmmelda, aga tulid täitsa viisakad. Turbo deliver tähendab seda, et kolme katte õmblemiseks läks mul 2,5h, millest aeganõudvaim oli nende paelakeste õmblemine, aga nendest ei tahtnud ma loobuda ka. Kui juba pitsid ja lillekesed, siis täiega!

 

Nüüd on mul igatahes süda rahul, sest need padjad, mis vähemalt kaks nädalat toanurgas seisid võivad nüüd uhkelt voodil ilutseda. Eks mõned tegemata või pooleli asjad kripeldavad veel, aga küllap lükkub enamus neist aprilli kuu sisse ja siis sealt edasi juba suvesse –  khõmm. Totakas öelda, aga ootan juba päris pingsalt suve, et saaks rahulikult mõned asjad õmmelda. Olen kindla plaani võtnud, et õmblen endale sel suvel Claire B. Schaefferi “Couture Jacket” raamatu järgi jaki. Jah, seda ootan vist tõesti kõige rohkem. Aga selle jaoks peab olema rahulikult aega, sest seal on väga palju käsitsi nokisemist.
Ahjaa, kel Sewing Bee himu juba nii suur, et ei jaksa õhtuni oodata, siis leidsin eelmisel nädalal youtube’ist ühe tüübi kanali, mille tõttu ma nii mõnigi õhtu veidi liiga hilja magama sain. Tegu on siis mitmendat põlve Savile Row rätsepaga, kes pesitseb nüüd New Yorkis ning näitab, kuidas tema mantlit õmbleb. No ma olen vist snoob, aga ma võingi neid videosid vaatama jääda. Lahe ekstsentriline tüüp on!