Pesa töövahenditele

Tõsiasi on, et ei saa teha head tööd ilma heade töövahenditeta. Fakt on ka see, et ilu on käsitöös väga motiveeriv faktor. Seepärast vaevaski mind juba pikka aega minu töövahendite kott. Kääridele tegin jõulude ajal juba ilusa vatiiniga vooderdatud koti, aga kotike nõelte, nitiide, poolide, mõõdulindi jms oli päris nukker. Kangas oli küll kena, aga kotike lagunes igast kandist ning oli väga oskamatult tehtud. Seepärast oli mul rõõm suur, kui kooli tuli jutuks, et võiks uue käepeale pandava nõelapadja teha. Mõeldud tehtud. Lahe oli vaadata, kuidas hoolimata sarnastest materjalidest tulid päris erinevad padjad. Minu seekordsel padjal on all ka plastik, et nõelad padjast läbi tulla ei saaks. Eelmine oli ilma, aga sain ka hakkama, väljaarvatud üks vahejuhtum sel sügisel, kus mul lamp käe peale kukkus (ma tean, see kõlab imelikult) ning kõik need nõelad tegid mulle ühe sekundiga ilusa punatäpilise mustri käele. Kogemuse võrra rikkam!

 

Igatahes on mul nüüd märksa turvalisem ja ka veidi peenem nõelapadi ning sinna juurde kuulub ka väike tarvikute kott. Kotile tegin sisse ka lukuga tasku – poolide tarvis.

 

 

Nüüdsel ajal käin enamasti ringi kogu see kraam kotis, no täielik õmblemise lainehari! Alates järgmisest nädalast on koolis ka peaaegu ainult praktika ning igasugu arvutkasutamise alused ja töökeskkonna ohutused ongi läbi! Oi, kuidas ma olen seda oodanud. Ahjaa, Sewing Bee’d olen ka oodanud ning juba nädala pärast on kolmanda hooaja esimene osa. Nädala selgroog saab nüüdsest muhedamalt murtud!

Esimese kollektsiooni algus

Kes minu tegemisi Facebookis jälgivad on ehk silmanud, et on puhumas uued tuuled. Nimelt sain ma ootamatult edasi MoeP.A.R.K.i finaali, mis omakorda tähendab, et olen töötamas oma esimese kollektsiooni kallal. See oli minu jaoks tõepoolest suur, suur üllatus ning kuni enda nime finaali pääsejate nimekirjas nägemiseni ma sellest üldse ei mõelnudki. Panin lihtsalt kavandid posti ja nii ta jäi. Nüüd on aga aeg tegudeks.

Edasipääsust sain teada reedel ning nüüd on olnud aega paar päeva asjade üle mõelda ja planeerida. Kavandid sain kiirelt paika, kuid eks mitmed detailid muutuvad kindlasti ka töö käigus, tänagi tuli veel päris häid mõtteid, kuidas asju tehnoloogiliselt lahendada. Tunnen end veidi nagu kuskil välismaa tõsielusarjas, sest 7 nädalaga kooli kõrvalt kollektsioon valmis teha tundub üsna, khõmm, karm. Samas olen ma teada tuntud ülemõtleja. Täna õhtuks olen juba veidi rahunenud ja seadnud endale juba esimesed eesmärgid ning mõelnud ühtteist läbi. Plaanimajandus rahustab mind 🙂

Püüan ka siia veidi asjade arengust postitada ning samuti püüan blogi mitte unarusse jätta. Õnneks on mul mitmed asjad juba valmis, mis vajavad vaid üles pildistamist (see võib muidugi ka kummaliselt raskeks osutuda, eks blogijad teavad seda omast käest). Väga tahaksin näidata juba nädalavahetusel viimase lihvi saanud esimesi pükse, mille lõike ka ise konstrueerisin. Selle üle olen ma päris uhke, et olen suuteline juba nullist midagi valmistama. Pean siiski tõdema, et näitasin enne välja lõikamist lõike õpetajale ette ning natuke parandusi tuli teha, kuid õnneks mitte drastiliselt. Igatahes, soovin need peagi pilti saada.

Täna alustasin aga kollektsiooni tarbeks lõigete konstrueerimisega ning alustasin põhilõike paikapanekust. Sedagi on vaja veel sättida, aga siis saab juba modelleerimisega jätkata ning ehk varsti isegi käärid kangasse lüüa. Aeg tiksub!

 

Ahjaa, praegusel segasel ajal on ka üks lugu, mis mu tuju alati kergitab ja energiat annab. Lihtsalt pean seda jagama. Eriti mõnusad trummid ja refrääni alguses see brassssss….. Tühja see sõnum, aga loo vaib on nii mõnus. Aga sõnumi poolest Porter’i Musical Genocide of course!

 

Furoshiki!

Seniks kuni suuremad õmblustööd valmimisel on mõtlesin jälle miskit lahedat ja praktilist ette näidata. Nagu paljude minu projektide puhul oli ka seekord probleem, mida tuli lahendada. Murekohaks siis sedakorda selline olukord, kus päeva jooksul pean mööda linna ringi tarima, ära viima, kaasa võtma, üle andma tihti igasugu kraami ning tihti jääb ka suurest käekotist väheks ning kangast kotid võtavad vahel käekotis liiga palju ruumi (mulle need päris pisikesed impregneeri laadsest materjalist ei meeldi). Seepärast läksidki mul silmad põlema, kui kuulsin Furoshikist!

Furoshiki on Jaapani päritolu võiks ehk öelda kangasse mässimise kunst. Põhimõte selline, et tarvis on ruudu kujulist kangast, rätikut vms ning seda erinevalt sidudes saab sinna sisse kas midagi pakkida, teha sellest kandekott, pudelikott, mis iganes hing ihkab. Võimalusi on pea lõpmatult. Mina ise olen seda nüüd paar päeva kasutanud ning just raamatute raamatukokku viimiseks ning täna mässisin sinna sisse erinevad kangajupid, niidid, lukud, mida kooli minnes tarvis oli. Kilekotte ma ei armasta, aga oma põhjatusse seljakotti püüan siiski mingi korra alati luua. Furoshiki on selleks tänuväärt võimalus. Loomulikult võib selle kunsti harrastamiseks võtta ükskõik millise nelinurkse kanga ent mina otsustasin teha kohe päris eraldi räti, millele ise mustri tembeldasin.

Sobiva õhema puuvillase kanga leidsin Eesti Tekstiilist ning sain selle kangaostuga ka ühe õppetunni, mida otsustasin siiski jagada. Nimelt oli see kangas rullis pooleksmurtuna ning kui koju jõudsin ning kangast triikima hakkasin nägin päevavalguses, et keskmise murdejoone saab küll välja triikida, ent see joon on juba sisse pleekinud. Uurima hakates märkasin, et lausa pool kangast (mis ilmselt väljaspool oli) on pleekinud. Selline kergelt roosakas ja inetu. Laisk nagu ma olen ei hakanud ma poodi tagasi ka minema vaid püüan järgmisel korral nii hästi kangast enne lõikamist kontrollida kui võimalik. Sellise asja peale ma lihtsalt ei tulnud.

Nüüd aga minu tehtud rätikust. Olen ammu tahtnud proovida mingitki laadi kangatrükki ning otsustasin lõpuks vana hea kartulitempli kasuks. Paljud on ehk lapsepõlves kartulist templeid välja lõiganud. Mina lõikasin endale ühe puulehte meenutava kujutise ning värvi kokkuhoiu mõttes kandsin värvi templile pintsliga. Samuti oli hea pintsliga natuke templit puhastada, sest värv kipub vahedesse liigselt kinni jääma. Kanga alla on tark enne tembeldamist ka kile panna, sest enamuste kangaste puhul trügib värv siiski ka veidi läbi kanga. Enne päris asja juurde asumist tegin ka mõned test lehekesed.

 

Tembeldamine oli päris vahva, sest värvihulgaga mängides sai ka veidi loovust kasutada. Selline mõnus veidi teraapilne tegevus.
Kangavärve tuleb peale värvi kuivamist kindlasti korralikult triikrauaga ja ilma auruta kinnitada. Täpsed kraadid, ajad on tavaliselt värvipurgil kirjas. Kui värv kinnitatud kannatab see ka pesu.
Räti tegemise juures oligi tembeldamine ehk ajamahukaim. Edasi palistasin lihtsalt ääred 2x 1cm ning tegin diagonaalsed nurgad. Põhimõtteliselt sama moodi nagu näitasin minu esimeses videoõpetuses alates kuskil 1.30st.
Kui rätt valmis, siis on aeg suunduda juba youtube’i avarustesse ning õppida ära mõni just endale kasulikum voltimis, mässimisvariant. Minu hetkelemmik on just raamatutele! Head katsetamist!

Kindaloosi võitja!

Nonii, nonii, nonii, täna on SEE päev, mil kindad valisid endale ise välja uue omaniku! Et asja põnevamaks teha ei kirjuta ma siia lihtsalt väljavalitu nime vaid tegin hoopis pisikese video, kus kindad hoogsalt omanikku valivad. Võitja peitub videos!

Võtan võitjaga ühendust ning siis lepime kokku, kuidas ta kindad kätte saab!

Veel mõtlesin jagada kiiret pilti tänasest päevast mil katsetasin esmakordselt enda konstrueeritud pükstelõiget. Siit sealt tuli kohendada, aga sain täitsa hea ning päeva lõpuks sai ka pükstele esimene proov tehtud. Homme asun siis taskute kallale. Esiküljele tulevad kaks kaldega küljetaskut ning taha paremale poole üks kahe kandiga tasku. Ette lukk ning haak. Päris lahe on ikka täitsa nullist (loe ilma Burda vms lõiketa) asju teha!

Vabandan pildi kvaliteedi pärast, koolis pole head kaamerat varnast võtta. Täna oli seega erakordne õmbluspäev, mil õmblusmasina taha kordagi ei saanudki. Küll aga saab homme!

Nüüd aga soovin Palju Õnne võitjale ning loodan, et kindad saavad vapralt uue omaniku käsi soojendada!

Meisterdamine: Juustualus

Juba ammu aega tagasi nägin internetiavarustes neid lahedaid juustualuseid, kuhu ise kriidiga peale saab kirjutada. Poest ostes ju tead, mis juust on mis, aga kui lahti lõigata, siis välimuse järgi on tihti üsna keeruline aru saada – okei, mõnel on rohkem auke, mõni pehmem, mõni kõvemat sorti ning eks ka värvitoonis ole erinevusi, aga kas nüüd on tegu näiteks noore Goudaga või vanaga ma nüüd silma järgi küll vahet ei tee. Seepärast mõtlesingi lõpuks ometi endale ka sellise kriiditahvel-juustualuse teha. Esialgu küll väikese, et näha, kas ma tegelikult ka seda kasutama hakkan!

Igatahes leidsin endale vanast heast Uuskasutuskeskusest 0,50€ eest Stockmann Casa puidust aluse ning Vunderist sain tahvlivärvi ning laia pintsli. Otsisin just puidust alust, sest puidu struktuur lisab väikese lisanüansi. Ega siis muud, kui töölaud valmis ja pintseldama!
Pakendil soovitatakse peale kanda 3-4 kihti värvi. Mina piirdusin 3 kihiga, sest see tundus täiesti piisav. Iga kiht kuivad kuskil 2h, seega Õhtul alustasin ning hommikuks oli alus kuivanud ja valmis. Väikese eelarvamusega toimus selle esimene pesemine, sest miskipärast kartsin, et värv võib hakata maha tulema, aga kõik oli 5+ korras. 
Siiamaani olen alust alles ühe korra kasutanud, aga minu meelest on see täitsa praktiline ese. Must šikk alus sobis punase veiniga õhtu juurde imehästi!
Veini ja juustu kõrvale kuulasime veelkord kinoskäigust mõjutatuna Whiplash’i. Soovitan soojalt seda kinno vaatma minna. Draamat, pinget ja head jazzi küllaga. Selle filmi vaatamisest tuli jälle peale suur jazzi kuulamise himu ehk peaks isegi vinüülimängijale üle aasta hääled sisse lööma. Seniks head kuulamist ja meisterdamist!