RuthSotnik.com

Pea pulki täis + jõulumäsu

Avastasin eile õhtul, et minu viimane blogi postitus oli pea kaks nädalat tagasi. Aeg lendab! Aeg lendab eriti kiirelt just seetõttu, et käimas on täielik jõulueelne möll ja mäsu, mis on saanud tegelikult minu, kui käsitöölise jaoks, iga aastaseks traditsiooniks. Ei, ei, ma kindlasti ei kurda, mulle meeldib see. Igatahes olen ma vahepeal valmis saanud 78 kikilipsu, paari tellimuse raames (mõned veel teha) oma esimese koolikohustusliku triibulise seeliku (jah, kõik triibud pidin nagu kord ja kohus kokku ajama) ning nüüd saan vahelduse mõttes kindaid kududa ja neid ikka kingipakkidesse. Kogu selle möllu kõrval on kudumine hiiglama mõnus tegevus. Kudusin endale esimese lume päeval ehk reedel kiirelt ka säärised, et lumi saapasse ei pääseks ja kindlasti jõuan veel paar kindatellimust vastu võtta. Vahelduseks tuli kindapaare ja kikilipse ka üles pildistada, aga kuna minu nö tootlikkus on üsna suur, siis pean oma kodustuudio varsti jälle püsti panema.

Õmblemist võtan hetkel rahulikumalt ja seetõttu mul ehk eriti õmblustöid ette näidata ei ole. Mitte, et ma oleksin tüdinud, aga vahelduse mõttes tegelen koolivälisel ajal teistsuguse ise tegemisega – olgu selleks siis kudumine, lipsudele karpide meisterdamine, vanutatud kinnaste nuputamine (kampsun praegu pesumasinas) või raamatu lugemine. Tunnen viimasel ajal puudust ilukirjandusest, aga pole teps mitte aega midagi kätte võtta. Eelmisel nädalavahetusel Nõmme Raamatukogus toimunud raamatulaadalt tõin paar head klassikaleidu kaasa ning ehk jõuan mõne neist jõulude ajal kätte võtta, aga võib ka juhtuda, et ma ei suuda varrastest loobuda ning ikka jääb lugemata. Hetkel on mul öökapil siiski üks raamat seismas ning see on kevadel välja tulnud McQueeni elulugu. Nii kui see välja tuli oli mul soov seda soetada, aga lükkasin seda soovi edasi nii kaua kui võimalik – ons mul jälle siis üht raamatut tarvis, aga pole midagi teha, koju see taritud sai. Kui läbi loen, kirjutan ühtteist ka siia. Hetkel olen alles veerandi peal.

Varrastest rääkides saan reklaami teha. Nimelt otsustasin järjekordset kindapaari kududes, et pean ikka endale kaua kiidetud roosipuust vardad ostma. Kallid küll, aga kasutan hetkel neid päris palju ja otsustasin, et ostan ära. Läksin siis Kadaka Liann Lõngadesse ja avastasin, et just nüüd on roosipuust sukavarrastel 50% allahindlus ehk siis sain oma vardad 3,62€ eest! Alles oli veel erinevaid suurusi, kuid pigem jämedamaid ja 20cm. Mõned sõrmikuvardad (so. 15cm) olid samuti. Mulle meeldivad roosipuust vardad just seetõttu, et need on kergemad, soojad (enamus minu vardad on metallist) ning töö ei lipsa nii kergelt varrastelt maha. Ja ilusad on samuti!

Koolihuvilistele pajatan natuke koolist ka. Vahepeal oleme õppinud seeliku põhilõike konstrueerimist ning ka modelleerimist ning just lõigete pool pakub mulle suurt huvi. Tahaks kohe igasugu asju konstrueerida ja siis kasvõi vanadest kardinatest kokku õmmelda ja vaadata kas ja kuidas toimib. Samuti on mulle veidi rohkem hakanud kohale jõudma õmbluste tehniliste läbilõigete pool, kuid täna alanud pükste mooduli juures saan end peagi jälle proovile panna. Täna alustasime pükste konstrueerimise õppimisega ning kuna tund oli pärastlõunasel ajal ning väike väsimus juba sees oli tunne, et pea on sõna otseses mõttes pulki täis. Küll aga saime lõike peaaegu valmis ning kui vajalikud arvutused enne konstrueerimist ära teha ning natuke loogikat kasutada peaks see varsti juba üsna hõlpsalt välja tulema. Loodame, loodame.
Ühe huvitava projektina saame kooli raames ka siiditrükki proovida. Minu trükikoja aeg on alles paari nädala pärast, aga kavandid on juba üle vaadatud ning pilt selge. Siiditrükk on kindlasti midagi, millest ma rohkem teada tahaksin, aga esialgu on väga lahe, et saame kooli raames käe valgeks!
Nüüd aga võtan jälle vardad kätte ja asun klõbistama!

Lilleline vintage maksiseelik

Olen korduvalt hädaldanud riidekaupluste vähese mustrisisalduse üle ning just see on üks peamisi põhjuseid, mis teise ringi kaupa armastan. Küll aga olen ma pigem laisapoolne teise ringi külastaja, sest viimasel ajal ei ole enam nii palju aega. Kiirustades enamasti midagi ei leia, seega peaks teise ringi kauplustesse suundudes siiski paar tundu surfamisaega võtma. Igatahes sattusin ma hiljuti minu jaoks uude Vintage Humanasse. Ma ei ole eriti suur Humanas käia, kuid vahel satun siiski, pigem just väljaspool Tallinnat. Vintage Humana kõrval seistes ei teadnud ma kohe, kas astun sisse või mitte, aga kuna ma juhuslikult sinna sattusin ning jäi kuidagi kripeldama, siis astusin ikkagi sisse.

Esimene mulje, mis mind valdas oli tohutu mustriteküllus. Oh jess, mõtlesin. Mustritest tõesti ei tulnud puudust. Lähemalt vaadates oli muidugi suur osa riietest mingi kummaline särtsakate kunstmaterjalide segu, aga oli ka väärt kraami. Minu pilku püüdis see lilleline maksiseelik. Vaatasin ka muidu asju, kuid see seelik oli ainus, mis kõnetas. Alles prooviruumis vaatasin seda lähemalt ning nägin, et tegu on tõepoolest vintage’ga (ei mingit äärestust ning ka lukk ja haagid olid väsinud). Kuna muster oli aga nii vinge ning materjalilt vist mingi puuvillasegu ning õnnekombel oli seelik mulle number suur, siis tõin koju kaasa. 

Ühel õhtul võtsin seeliku ette ning lõikasin parajaks, asendasin vana luku moodsama peitlukuga ning tegin ka värske ülekäigu ning õmblesin haagid uuesti. Samuti äärestasin sisemised õmblused, mis enne vaikselt hargnema hakkasid. 

Esmalt nägi kinnis välja üsna nigel ja räsitud. Haagid olid kanga täiesti katki rebinud.

Uus ja moodsam kinnis!

Ega ma seda seelikut tõenäoliselt pikalt kanda ei saa, sest lumega ma sellega kindlasti ringi ei kahla, aga lohutada võin end sellega, et seelik on tõeliselt omapärane ning see on ainus maani seelik minu garderoobis. Peaks varsti ka oma kleidikogu täiendama!

Õlapaun Harrile

Nuputasin pikalt, mis võiks olla eesti keelne vaste sõnale duffle bag ning lõpuks otsustasin siiski kasutada vallatu Google Translate’i abi ning sain vasteks õlapaun. Olgu ta siis nii!

Igatahes, õlapauna nurus Harri juba ammu ammu, aga kooli algusega seoses ei ole aega just üleliia käsutuses. Lõpuks lihtsalt võtsin aja ning läksime Harriga kangapoodi materjale valima. Harril oli üsna selge pilt, mida ta tahab ning seetõttu oli materjali raske leida. Lõpuks jõudsime siiski kompromissile ning lõpptulemusega jäime mõlemad rahule. Algne idee oli nahka kasutada, kuid kuna nahale tehtud tepingud oleksid veelgi ebaühtlasemad jäänud, kui praegused mõnest kohast, siis matsime selle idee maha. Tšaika õmbleb küll nahka ja usun, et kalka kihi abil oleks ehk isegi hakkama saanud, aga arvestasin ka sellega, et peaksin koti ühe nädalavahetusega valmis saama. 

Lõiget mul koti tegemiseks ei olnud ning lähtusin soovitud mõõtudest ning joonistasin esmalt küljetüki. Sealt edasi oli juba lihtne. Põhi ja esi ning tagatükk on ju ristkülikud. Seega lõike poolest ei midagi keerulist. Kogu kott on tugevdatud ning põhja lisasin Harri soovil ka ühe pehmema kihi, et “lõhnaõli pudel kotti maha pannes ei koliseks”. Sisu sai tehtud õhemast impregneerist, et seda hea puhastada oleks, sest enamasti toimib see õlapaun trennikotina. Sisse sai tehtud veel ka nimesilt ning lukuga tasku. 

Projekt oli iseenesest lihtne, aga kuna materjalid olid paksud, siis nende õmblemine on parasjagu vaevarikas – kõrghetkel läks masina alt kätega kaasa aidates läbi 12 kihti kraami. Samuti oli keeruline paspuaalkante koti all nurkades ilusti kokku saada, päris ideaalne ei tulnud ning paraku ei tulnud ideaalsed ka tepingud, kuid väga hullusti midagi ka silma ei torka. Eks mina tean ja näen, aga üldmuljet ei riku.

Nüüd on kott pea nädalajagu juba kasutuses olnud ning täidab oma eesmärki uhkelt. Alla valitud must kangas on samuti üllatavalt kergelt puhastatav ning veidi vetthülgav. Priima!

Pilistamiseks sai hästi ära kasutada maja kõrval asuvat LED valgusega ülekäigurada. Valgust oli nibin nabin piisavalt, et ISO 1600’ga sellised pildid teha. Nagu Kadri juba ka kirjutas on pimedal ajal blogisse piltide tegemine rohkem läbi mõtlemist vajav ning ka mina otsin uusi lahendusi. Tirisin kapist välja ka juba vana fotokraami (raadiosaatjad, välgud, vihmavarjud) ja tuletasin meelde, kuidas neid kasutada. See on muidugi juba omaette ettevõtmine, aga ehk suudan endale sisse harjutada kiire pop-up stuudio tegemise. Kui kellelgi huvi on, siis võin vabalt fotost ka miskit kirjutada. Kui mõne teema vastu huvi on, siis andke aga teada!

PÖFF ja Moekino!!!

Uskumatu, aga tõsi, kuid nüüdne PÖFF saab olema esimene, millest osa võtan! Ma pole mitte ükski aasta sinna veel jõudnud, kuigi olen põline Tallinnlane. Piletid on sedakorda olemas kolmele filmile. Kiirelt ostsin ka Moekino piletid ära ning kuigi tegin seda üsna varakult ei olnud kohtade valik enam kiita. 

Niisiis, minu valikud suuuurest programmist.

Esmalt väike vitamiinilaks ehk “Hectori õnneotsingud”. Treileri järgi tundub see just midagi, mis kulub pimedasse sügisõhtusse ära ning annab piisavalt mõtteainet, et kiired ajad mõnusamaks teha.

Moekino kavas oli minu jaoks üks suur üllatus ja rõõm. Nimelt olen ma juba pikemat aega jälginud blogi nimega Advanced Style. Hiljuti ilmus autoril ka raamat ning selle aasta septembris ka film. Ma ei oleks osanud oodatagi, et seda PÖFF’il näidatakse, aga oh imet. Oi, see tuleb lahe. See on minu meelest üldse üks ägedamaid moe/stiili blogisid. Kes seda veel ei jälgi, siis soovitan tulikuumalt: http://advancedstyle.blogspot.com/
Filmi eesti keelseks nimetuseks sai Stiiliküpsus.

Kolmandaks filmiks on pühapäeval linastud Rätsepmeistrid (“Men of the Cloth”), mis räägib rätsepatööst kui surevast kunstist. Usun, et kõigile, kellele pakkus meelerõõmu mantli loo raamat naudiks ka seda filmi. Loodan, et jõuan samuti kunagi nii kaugele, et julgen end rätsepaks nimetada.
Selline sai siis minu pisike filmide valik. Igatahes PÖFF’il näeme, tõmmake kasvõi varrukast ja muljetame!
P.S. Kui hästi läheb, saan täna õhtul vahepeal valminud projekte ka pilti. Nii tahaks juba jagada.

Blogi uus nägu!

Sel nädalavahetusel sai blogi uue näo. Olen ise veidi rahutu hing ning ka enda elamises kipun tihti asju uuendama ja ümber tõstma. Nii tundus ka minu blogi kujundus juba ajast ja arust olema, kuigi blogi pole veel oma esimest sünnipäevagi tähistada jõudnud. Blogi alustades ei teadnud ma veel, mis sellest täpsemalt saab, kas keegi seda lugema hakkab ning mis selle sisuks saab. Seepärast sai ka esimene kujundus üsna anonüümne ning lakooniline. Nüüd mõtlesin aga asju veidi ringi seada, sest on selge, et seda blogi soovin ma veel pikalt pidada ning ka minu tulevik paistab õmblemisega seotud olevat. 

Hiljuti otsustasin ka Feedly blogidejälgimise teenuse pealt üle minna Bloglovin’isse. Hetkel on veel veidi harjumatu, aga mulle meeldib, et saan huvitavaid postitusi salvestada ning kui näen, et mõne positituse sisu mind ei huvita, saan kohe loetuks märkida. Samuti on lahe see, et link viib mind päris blogilehele ning saan postitust nautida selle originaalkontekstis, päris blogikujundusega, mis tegelikult on päris oluline. Feedly’s sai küll kiirelt scrollida ja pilgu peale heita, aga see pole päris see. Veel olen Bloglovin’i kaudu leidnud mitmeid blogisid, kuhu kunagi sattunud olen, aga mille salvestamise olen unustanud ja kadunud see jälle ongi! Eriti meeldib mulle Jolies bobines – kunagi sattusin sinna, aga unustuste hõlma see kadus. Nüüd lisasin selle enda jälgimishaardesse, jess!

Mis veel uut? Harri avaldas arvamust, et ka minu blogis peaks kuskil viide kikilipsudele olema. Hetkel on üks kiire viitega lehekülg olemas lehe päises, aga vähemalt on olemas. Lipsudele tuleb tegelikult ka päris oma lehekülg, aga selle arendamine võtab aega, sest tahaks selle ilusa ja korraliku teha, mitte lihtsalt mõne veebi template’i põhjal.

Veel lisasin ka Social Networkingu profiilid, millest osad tegelikult ka enne olemas olid, aga ei paistnud eriti silma – Facebook, Pinterest, Kollabora. Nüüd jääb üle vaid mind ennast tutvustav lehekülg teha ja nipet näpet veel. 

Nüüd oleks aga tore teada, kuidas lugejatele uus kujundus meeldib?

Mulle endale loomulikult üldpilt meeldib, aga midagi oleks veel justkui puudu. Mis, ma ei tea, ehk keegi oskab osutada!

Padjasõda!

Viimasel ajal olen rohkem kodu kauniks lainel olnud, kuigi täna sain üle pika aja ka ühe kleidi valmis, mis nüüd pildile saamist ootab.

Nädalakese vedelesid magamistoa nurgas kaks nö alasti patja ning ma ei teadnud, mida nendega peale hakata, sest vanad katted olid nii vastumeelseks muutunud, et kraapisin need enne uute olemaolu maha. Siis aga jäi Abakhanis silm peale ühele pimenduskangale, millele laserlõikusega just parajas suuruses muster sisse oli lõigatud. Jube lahe värk, mõtlesin. Igaks juhuks mõõtsin veel üle ja kangas tuligi minuga kaasa. Pruunikas pehme kangas oli juba riiulis olemas ning siis jäi vaid suts õmblustööd teha. Kuna mul lukke käepärast ei olnud, siis lahendasin padjad lihtsa padjapüüri variandiga, mis pole ehk parim lahendus, aga siiamaani on täitsa viis.

Pildilt paistavad ka tulpidega padjad, mille katted tegin kuskil aasta tagasi. Ise õmblesin veel kandi ka puha. Igati asendamatud padjad, sest diivanil saab end ju mugavalt tunda vaid rohkete patjade seltsis!
Pühapäeva õhtul saime enda koju veel ühe üliolulise asja kätte. Oi me olime seda kaua otsinud ja sellest unistanud, aga mida poes pole, seda pole. Tundub, et otsisime mingit ime asja? No põhimõtteliselt küll. Soov oli leida esikusse jalatsiriiul, millel padi peal ning ka istuda kannatab. Lõpuks valmis riiul siiski eritellimusel ja uhke sai, igasugu ilunikerdustega. Ja mis kõige olulisem, korralik tugev riiul, mitte nagu üksikud sarnased variandid mida kaubanduses kohtasime. Minu kindel mõte oli ka kena istumispadi sinna peale ja kui nägin, et tulbimustrilist kangast on poest veel saada ostsin kohe ära ning nüüd on esikus korralik pehme padi koos riiuliga. Oeh, kui palju ruumi seal nüüd on!
Selle padja sain just (pool tundi tagasi) valmis ja eks ta võtab veel oma kuju. Seekord kasutasin poest ostetud kanti, kuid kui mul oleks seda teist kangast veel järgi oleks võinud ka ise teha.
Hakkan end vaikselt juba jõululainele häälestama. See tundub küll jabur, aga kikilipsud nõuavad oma ja see on hiiglama vahva. Oma aja nõuavad ka igasugu parandustööd ja kleitide lühemaks tegemised. Vähemalt olen ma vahepeal ka endale midagi õmmelnud ning ehk on varsti mõnel päeval nii heldelt valgust, et selle ka pildi peale saan. Peakski nentima, et kui endale on vähem aega miskit teha, siis teen ka suurema hoolikusega, kui ehk enne. Endale tehtud asjadel ikka pigistan aegajalt silma kinni, aga viimasel ajal on seda vähem. Ehk muidugi ka seetõttu, et koolis ikka uuritakse, et kas on ise tehtud ja kuidas ning eks neid kogenud rätsepasilmi on seal palju, kes detaile märkavad. Oeh, tahaks juba kleite õmmelda…

Kadri Kruusi kotimeisterdamise töötoast

Pimedal ja tuulisel neljapäeva õhtul viis minu tee mind Kadri Kruusi stuudiosse, mis tundus kõhedal õhtul nagu mõnus oaas. Sisse astudes sattusin avarasse esindussaali, kus oli mõnus soe ja kohe püüdsid pilku suured praktilised kotid, mis leidlikult stangele riputatud olid. Mõnus mahe muusika ja rahulik õhkkond oli just see, mida kiire päeva lõpus vajasin. Peagi tõi Kadri lauale ka erinevad nahad, millest kotte valmistama hakkasime ning mõte läks juba lendu. 

Järgmised tunnid läksid lennates. Sellise väikese koti juures tegelikult midagi keerulist ei ole, aga kuna ma ei olnud kunagi naha õmblemisega kokku puutunud, siis ei olnud mulle teada need mitmed olulised nüansid, milleta kott kindlasti nii kaunis välja ei näeks. Meisterdamisega paraku juba on nii, et mõni väike liigutus või tehnika võib lõpptulemusele palju juurde anda või hoopis kõik ära rikkuda. Seepärast ongi mul väga hea meel, et Kadri juures käisin, sest mina isiklikult sain nüüd palju targemaks. Teine asi, mis mulle tundub, kui nüüd viimasel paaril päeval internetist erinevaid käsitsi õmmeldud nahast aksessuaare ja kotte vaadanud olen on see, et nende lõiked on tihti oluliselt erinevad, kui tavalisel kangast õmmeldud kotil. See omakorda nõuab ka veidi erinevat lähenemist ning mõtlemist. Kui kangast õmblemisel saab nibin nabin oma väikesed täpsusevead ära peita või kuidagi klapitada, siis naha puhul tuntub mulle, et täpne väljalõikamine on ülioluline. Eks see ole ka kangast õmblemise puhul nii, aga kangaga annab tõepoolest kasvõi kuumniiske töötlemise kaudu mängida. Ka nahk venib ja eks ka naha venitamisega mängitakse, aga see on juba omaette ooper.

Mina tegin aga armsa ja lihtsa koti, mille tegemiseks valisin musta mõnusa iseloomuga naha, kuid protsessi käigus otsustasin selle pahupidi keerata. Siis jäi väljapoole hoopis mõnus sinakashall pehme pool. Sisse lisasin punasest nahast vahetasku, mis küljeltvaates lisab laheda üllatusefekti. 
Siin on kott juba vormi võtmas. Tarvis veel kokku õmmelda, lisada kaunistused ja kinnitused.

Enne kaunistamist tegin ka väikese testi ning panin oma elu esimese needi. Idee selge asusin juba koti kallale.
Natuke nokitsemist ja natuke mehelikku jõudu ja kott saigi valmis! 
Mina olen oma kotiga igati rahul ning kui enda oma valmis sain kiikasin ka, mida teised teevad. Lahe oli see, et kuigi lõiked olid kõigil sarnased, siis koti tulid igaühel hoopis erinevad, isegi kui värv oli sama, siis igaüks leidis just enda isikupära lisavad nüansid. Iga kott tuli tegija nägu ning enda kätega meisterdatud asja on ikka hoopis teine tunne kanda ning ma usun, et iga töötoas viibija kannab tulevikus meisterdatud kotti uhkusega. Mina küll kannan!
Tuleviku ideedeks surfasin natuke ka Pinterestis ringi ning leidsin vahvaid lihtsaid aksessuaare, mille tegemist võiks tulevikus täitsa proovida. Kes minu mõttelendu kiigata tahab, leiab boardi Siit!