Kurikuulus vintage kleit

Nonii, valmis sain! Panin kohe postituse nimeks kurikuulus vintage kleit, sest miskipärast oli selle kleidiga nii, et igal sammul esines väiksemaid või suuremaid erroreid – tõeline kannatuse tuleproov, aga ma ütleks, et ega ma lõpupoole enam nii väga närvi ei läinudki vaid tõdesin fakti, et ju siis selle kleidiga kaasnevad teatud nähtused. Sellest innustatuna tegin ka ühe pildi, mis võiks seda nähtuste meeleolu kajastada.

Tegin täna üldse esimest korda endast täispikkuses ja puldiga pilte. Portreesid olen varem ka paaril korral teinud, aga täispikkust mitte. Jube keeruline, tõesti. Mul võttis nende kolme pildi saamine koos triikimisdraama ja muuga tund aega! Oh well, pildis ta igatahes on ning nüüd võin kleidi kappi maha rahunema panna. Ei tegelikult on lahe kleit ja see värv minu meelest sobib mulle väga hästi. Kes aga võtab samuti nõuks sama Burda lõike järgi kleiti teha, siis ärge heaga üldse juhendit lugege ning soovitan eirata ka pika luku soovitust. Mina panin seelikuosale ja natuke üle vöökoha ulatuva luku, sest muidu oleks see lukk ikka väga kole ja lopendama jäänud. Samas, kui keegi suudab sellest juhendist välja lugeda, kuidas Tegelikult nende drapeeringutega toimima peab, siis kuulaksin küll huviga. Mina tegin lõpuks oma loogika järgi, obviously.
Et aga seda diagonaalselt lõigatud kleidi servi puhtaks saada, siis jätsin siiski voodri alles. Kardan, et muidu oleksin käeavad kindlasti suutnud kuidagi välja venitada. Voodriks kasutasin siis sarnast viskoosi nagu põhikangas, ainsa erinevusega, et voodriks kasutatu sain 0,20€ eest Paavlist.
Ise pildistades oli keeruline suurt naeratust näole manada, seega seekord veidi mornimad pildid. No kleit ka ju viisakas, saame hakkama!
Ahjaa, ka kingad (tutikad Nextid) on Paavlist 8€.

Hakkama sain!

Uuskasutuskeskuse jackpot!

Ütleme nii, et mul on praegu ikka korralik naeratus näol! Nimelt läksin korraks Pärnu mnt Abakhani sõbranna kleidi jaoks peitlukku ostma (töö käigus ikka asjaolud muutuvad) ja mõtlesin, et kui juba sinna kanti olin jalutanud, siis käin Uuskasutuskeskusest ka läbi. Praegusel ajal ei olegi Tallinnas ju võimalik muud moodi ringi liikuda kui jala. Ahjaa, kuna Pärnu mnt Abakhanil on vist seoses nende suurte teetöödega samuti natuke nukram aeg, siis on neil lisaks sellele 10% voucheri kampaaniale tulemas ka erikampaania ainult Abakhani Pärnu mnt kauplusele – 25.08-31.08 kõik tavahinnaga kaubad -15%. Ütleks, et kaalukaupa eriti midagi juurde ei olnud tulnud, mõned uued asjad olid, aga suht suvine värk. Samas mõne vana lemmiku võib nüüd soodukalt leida!

Aga räägime nüüd Päris soodukast! Nimelt endalegi ootamatult leidsin täna Uuskasutuskeskusest eest pilgeni täis kangariiulid. Suunurgad tõusid kohe ülespoole ja asusin lappama! Esmapingul tundus kõik selline hall ja igav, aga tegelikult oli seal päris palju ilusaid asju ja rohkelt head viskoosvoodrit, mida ikka kulub. Silma jäi ka ilusat vanaroosat tooni trikotaaž, millest saaks nii kleidi kui pluuse, aga mulle see värv kahjuks ei sobi. Küll aga sain mina 6 euro eest järgmise saagi, mis naljakombel pakiti Hugo Bossi paberkotti. Ma ei mäleta enam konkreetselt erinevate kangaste hindu, sest müüjal tulid need nii kreatiivselt ja kiirelt!

Näppu sattus tumesinine viskoosvooder mõõtudega 115cm laiust ja pikkust lausa 3,5m. See on umbes sama vooder, mida 150cm laiusena ja Leedu oma Eesti Tekstiilis kuskil vist 4,75 euri meeter müüakse. Muidugi peab tõdema, et head voodrit on minu meelest just Eesti Tekstiilist soodsaim osta ja valik on ka võrdlemisi hea. Tõenäoliselt ütles müüja hinnaks 1,50€.
Samast seeriast sain ka musta viskoosvoodrit mõõtudega 140cm laiust ja 180cm pikkust. Täitsa kena tükk ning seda sama voodri jubinaid on mul kodus juba vedelemas ka. Saab kombineerida. 

Tõenäoliselt polüestervooder, mille võtsin selle värvi pärast. Saab hunnikus taskuid teha või mõne koti voodri. Riideesemele voodriks ei tahaks kasutada. Mõõtudelt 140cm laiust 120cm pikkust.

Nunnu helekollane kudum trikotaaž, millest saaks mõnusa eest langeva kardigani. Mul on juba mõttes olemas, milline see olema saab. Seda, millal ma seda aga lõpuks õmblema hakkan…ma ei kujuta ette. Tükk on parajalt suur 140cm laiust ning 2m pikkust. Samas kui tahan need esiosa tükid sellised laiad teha ja pikad varrukad ka, siis vast ei jäägi väga palju järgi.

Veel sain pisikese tüki tumerohelist trikotaaži, see värv sobib mulle minu meelest hästi ja see on see kerge läikega trikotaaž. Minu pisuke kogemus on näidanud, et just need trikotaažid, millel on see kerge läige sees peavad teistest paremini vastu. Mul on samalaadest kangast üks must lihtne pikkade varrukatega kleit ning olen seda juba korralikult kandnud, masinas pesnud ning see on ikka ilus tuhmumata must ning ei mingeid toppe ja ka kitsad pikad varrukad pole kuskilt välja veninud. Kangatüki suurus 180cm laiust ning 70cm pikkust.

Lõpuks otsustasin kaasa võtta ka ühe musta villase kanga 150x150cm. Nibin nabin võiks sellest ühe jaki saada. Selle villase puhul meeldis mulle see, et see ei võta kohe kogu ümbruses olevat tolmu ja muud külge. Vaatasin taolisi kangaid möödunud jahedal hooajal ka Abakhanis, aga ei kippunud ostma, sest need nägid sellised väsinud välja. Nüüd siis lõpuks sain ja tõenäoliselt kostus müüja suust jälle 1€!

Ühesõnaga, kui ma lõpuks vihmaga võidu joostes vastu tuult ja higisena selle suure kotiga koju jõudsin oli mu nägu endiselt selline:
Kes nüüd toolis nihelema hakkas, siis võin öelda, et minust jäi sinna veel palju head kraami maha!

Varraste uus pesa

Pean tõdema, et ka mina seisan probleemi ees, et mul ei mahu kõik see käsitöönodi enam ära. Kõige suurem probleem on kangastega, aga ka pudu jaoks igasugu karbikesi ja kohti kuhu neid karbikesi panna napib. Kaalun juba riiulite seinale paigaldamist, aga selle peaks siis hästi läbi mõtlema. Küll aga püüan anda endast parima ning pidevalt oma ruumi korras hoida ning ette jäi mulle selline pusa!

Kindlasti käsitöölistele päris tuttav pusa, no tublidele käsitöölistele muidugi mitte, aga no sellistele tavalistele. Kuna otsustasin selle pusa lahti harutada istusin siis maha ning vana hea Pinteresti kallale mõtteid ammutama. Saingi mõned mõtted ning täna hommikul visandasin miskit ka paberile. Loomulikult minu esmane mõte oli üks, visand teine ja lõpptulemus kolmas, aga õnneks muutus see krempel lihtsalt koguaeg loogilisemaks ja läbimõeldumaks. Ühesõnaga otsisin riiulist välja tüki linast kangast, Eesti Tekstiilist hiljuti saadud puuvillast ning Uuskasutuskeskusest pärit mingit paksemat kangast ja asusin tükke lõikama. Meelde tuli ka, et villase jaki tegemisest jäi 5 meetrit puuvillast kanti järgi ja ka see läks kasutusse. Sokkide ja kinnaste kudumise ajast on mul veel ka igasugu atlasspaelu alles, mille kogu peaks tegelikult täiendama. Imekombel läheb mul neid paelajuppe tihti tarvis.
Tegin kohe heaga koti üsna laia, et ma niipea ühti sarnast kotti tegema ei peaks! Kuna linast kangast nappis, pidin natuke poolitustööd tegema. 
Taskuid õmmeldes võtsin umbestäpsed varraste mõõdud, et need seal ilusti paigal püsiks. Pealmise kanga voltisin lihtsalt üle äärte ja tegin diagonaalsed nurgad. Kaalusin ka varianti, et õmbleks lihtsalt paremad pooled koos kokku, aga roosad servad tundusid lahedamad. Üldse kuidagi väga roosa sai see, aga mis siis. Just need materjalid olid mul käepärast!
Vardatasku oma uues pehmes pesas!
Tegelikult sain täna vist selle vintage kleidi ka valmis. Vist seetõttu, et seelik hoiab natuke imelikult, aga kuna kleit on praegu täiesti kortsus, siis võib see olla viimase triikimislihvi parandada. Enne aga kui saan triikima hakata, pean oma triikimislauda parendama. Mul on nimelt see raudvõrega triikimislaud ning kui ma praegu oma tumesinist viskoosi seal triikima hakkaksin, siis saaks mu kleit uue mustri osaliseks. Igatahes võtan homme triikimislaua ette ja loodan, et ei pea alläärt kleidil uuesti tegema. Kui ka pean, siis pole hullu, aga eks see harutamine on tüütu. Maha ka lõigata ei taha, sest praegu on kleit just täpselt õige pikkusega. Nojah, eks näis!

Mõtelus suurtest uudistest

Jõudsin just läbi vihma koju ning tundsin sügist meenutavat jahedust. Bussist välja vaadates oli sügiseselt kottpime ning vihmapiisad rallisid samamoodi nagu buss. Pean tunnistama, et tegelikult meeldib mulle sügis väga. Selleni on tõsi küll veel aega, aga mõttes vaikselt juba valmistun saabaste ja soojade sallide ajaks. Mis sügises nii paeluvat on? Ühelt poolt see mõnus sisse pakkimise võimalus – mõnusad soojad sallid, kudumid, nostalgiline vihm ning soe tee ja jazzi standardid sinna kõrvale. Päris mõnus, mis? Teisalt on mulle sügis alati meeldinud ka mingis mõttes uute alguste poolest. Kooli ajal ootasin alati mitte kooli, aga just uute õpikute kätte saamist. Seal oli nii palju põnevat! Lappasin need üldjuhult päris kiirelt läbi ning pühendasin rohkem aega lemmikteemadele. Oodatuimad olid kirjanduseõpikud, ajalugu (lemmikuks oli mul keskaeg), muusikaõpikud ning ka matemaatika õpik. Matemaatikas olen ma koguaeg üsna kehv olnud, aga mul on siiamaani nõrkus geomeetria vastu. Ka lõiked on ju geomeertia, bingo! Igatahes geomeetria ülesandeid asusin ma huviga lahendama, kuid tõele au andes, ainus võibolla veidi matemaatiline tegevus, millega praegusel ajal oma aega sisustan on Sudoku. 

Selline mõtelus ja kerge nostalgitsemine ei ole teps mitte põhjuseta just kirja pandud. Nagu ehk mõned lugejad teavad omandasin 2013 kevadel terviseteaduste bakalaureuse muusikaterapeudina. Juba praktikate käigus selgus aga, et see ei ole mulle päris õige eriala. Ainus haru, mis mulle kogu selles maailmas hingelähedaseks sai on helimassaaž laulvate kaussidega. Seda küll otseselt koolis ei õpetatud, aga ühel praktikal olles puutusin sellega kokku ning see ajendas mind seda ka Saksamaale õppima minema. Leidsin endale õpetaja, kes elanud nii Nepaalis kui Põhja-Indias Dharamsalas. Mulle meeldis tema kombinatsioon kohalikest tarkustest ning sellest, mida nn teaduspõhiselt Peter Hessi Instituudis õpetatakse. Ma ei ole küll kaussidega aktiivselt tegelenud, aga tõed on mul selged ning olen ka erinevatele inimestele masaaži teinud. Fakt on see, et kõigile see ei sobi, aga sellega on võimalik saada ka päris fenomenaalseid kogemusi nagu näiteks mina isiklikult saanud olen. Peale kolmandat seanssi, mida õpetaja mulle tegi oli majast väljudes väga kummaline tunne. See oli selline hõljuv kerge tunne ning kõik tundus super ilus ja oli tunne nagu tahaks maailma kallistada. Tundub absurdne, eks? Nii see aga oli ning seetõttu on mul usk helimassaaži olemas. Peab muidugi mainima ka seda, et helimassaažiks nimetatakse väga erinevaid asju. Selgituseks, mina usun massaaži, kus kasutatakse käsitsi tahutud õige sagedusega kausse, mis asetatakse keha peale. 

Ühesõnaga ükskõik mida ma ka ei teinud, tõelist heaolu tunnet on ikka ja jälle pakkunud mulle just käsitöö. Esmalt rohkem kudumine ning vaikselt kasvavas joones õmblemine. Möödunud nädalal käisin ka emal külas ja otsisin kapist puidust vardaid (alati pole vajagi poodi joosta, sest vanaema ja vanatädi on mulle sinna paraja varanduse jätnud). Sealt leidsin ka hunniku igasugu käsitöökatsetusi, mis tuletas meelde, et ma olen tegelikult päris noorest east alates pidevalt midagi teha püüdnud. Niisiis otsustasin teoks teha oma unistuse – sain just teada, et olen vastu võetud rätsep-stilisti erialale ning sügisest alustan jälle kooliteed. Seekord aga erialal, mis on tõepoolest minu jaoks! Kindlasti ei saa see olema lihtne teekond, sest ka minul ütlevad vahel närvid üles ja ma ei ole joonistamises eriti tugev, aga joonistamine tuleb harjutamisega ning ka närvi tuleb lihtsalt kasvatada ning kärsitus asendada nutikusega. Seega juba paari nädala pärast algab uus ja põnev aeg! Kui tahan endale veel midagi õmmelda, siis tõenäoliselt pean seda tegema lähima paari nädala jooksul, sest ma ei panusta eriti sellele, et septembris midagi endale õmblen. Pealegi on jutud minu käsitöölisusest lahti läinud ning järjekorras on sõbrannale kleit ning veel ühele pisemale kleidu ja kaelussall. Samuti pean talveks mõned paarid sokke kuduma (ema tõi lõnga ja nüüd tuleb vardad tööle panna). Kududa saab õnneks ka teiste tegemiste kõrvalt ning kui ma juba hoo sisse saan olen päris kiire kuduja.

Igatahes juba kahe aasta pärast saan teha uue samalaadse pildi ning juba palju vingema enda õmmeldud kleidiga, kui siin pildil. Jep, ülikooli lõpukleidi õmblesin ka ise! Siis ma veel väga hästi ei osanud, aga jäin täitsa rahule, sest kangas on nii ilus. Tere uued teadmised!

18. juuni 2013 TLÜ Terviseteaduste Bakalaureuse lõpp

Kannatuse proovikivi

Nonii, siit tuleb esimene omalaadne postitus rubriigist “ära jumala eest järgi Burda juhiseid”. Nimelt olen tegemas minu pilku püüdnud vintage kleiti ning peale esimest proovi paistis kõik täitsa kena. Sutsu pidin veel vöökohalt sisse võtma, et keskkohta langev efekt tekiks. Siis aga otsustasin siiski antud juhiseid lugeda ning see veider voodri panek ning lukk küljel, mis peaks langema on ikka veider küll. Mina totu arvasin, et küll toimib, aga no nii ikka ei saa – oma peaga tuleb mõelda. 

Praegu olengi parajalt pahur, sest tehtud vead on lihtsalt vähese loogika kasutamise ja enda mitte usaldamise tõttu tekkinud. Nüüd aga asun lukku harutama ning no üldjuhul sellistele vabalt langevatele asjadele üldse voodrit ei kinnitata, aga vaatab, mis sellest saab. Igatahes olen võtnud nõuks, et hiljemalt pühapäeval saab see kleit nui neljaks valmis! Hetkel ei ole küll harutamiseks tunnet, sest kuna ka kangas on kerge ja langev, siis on sellelt väga lihtne fataalselt niite välja tõmmata. Saan homseks oma “vana rahu ise” tagasi ning jätkan…