RuthSotnik.com

Nädal Portugalis – II osa Algarve

Lissabonist suundusime edasi Algarvesse, täpsemalt Lagosesse mereandide järgi. Ma olen täielik krevetihull ning kavatsesin neid süüa seal nii palju, kui võimalik. 

Saime oma rendiauto kätte täitsa kesklinnas Hotell Mundaliga samas majas asuvast Avise esindusest. Auto ootaski meid ilusti esinduse ees ning meie üllatuseks ja rõõmuks oli sel sisse ehitatud korralik GPS! Küll aga oli enne auto kätte saamist veidi segadusi. Nimelt olime parema hinna saamiseks auto eelnevalt broneerinud Portugal Auto-Rentals.com kaudu ning seal broneerides tuleb kaasa ka mingitsorti kindlustis (hiljem selgus, et see kohustuslik baaskindlustus) ning mingid lisavidinad veel. Aga kuna see Avisesse ei puutu, siis nemad ei tea, mille eest meil juba makstud oli ning broneerides oli pdf’il info puudulik. Kui saime selgeks, mis meil juba on ja mida ei ole võtsime siiski igaks juhuks täiendava kindlustuse, aga ütleks siiski, et Portugalis on vist Lõuna-Euroopia kõige viisakamad autojuhid üldse. Siiski autosid vaadates plekimõlkimisi oli ja eriti parkides (jube kitsas on ju igal pool). Ka meie hoidsime Benagili juures parkides hinge kinni, sest noh – varsti näete pilti. Mõned olid selle kallaki tõttu igaks juhuks ka rataste alla kive tassinud. Ma ei tea nüüd palju see aitaks, kui midagi juhtuma hakkab.

Niisiis rõõmsalt GPS’iga Lagose poole teel mööda tasulist kiirteed. Veel ei ole meile kiirteede kohta arvet saadetud, aga usun, et kogu meie tripitamise peale tuli see ehk kuskil 30 euro kanti. Nimelt on autol tahavaatepeegli kõrval väike andur, mis mõnedel teedel piiksub ning teisel pildistatakse auto lihtsalt üles. Seega vanakooli sularahaga jahmerdamist nagu Poolast ehk mäletame ei ole. Kiirteel oli väga mõnus sõita ja kuigi kiirusepiirang oli 120 km/h, siis mulle tundus küll, et igaüks sõidab nagu ise tahab –  kes 80 km/h kes 160 km/h. Ühtegi kiirusemõõdikut või mõõtjat ei näinud.

Sõit võttis aega veidi alla kolme tunni ning kiirteelt maha keerates avanes vaade looklevale teele ning taga paistsid juba lõunamaised valged majad.

Jõudsime hõlpsasti ööbimiskohta, mis oli Lagose vanalinnast 15min jalutuskäigu kaugusel ning umbes sama kaugele jäid ka kolm peamist randa. Ööbisime Palm Villa Studios, mis oma hinna ja kvaliteedi suhtelt oli väga hea valik. Tuba oli küll veidi ajast ja arust, aga kõik oli puhas (va röster, mida ei olnud kunagi puhastatud). Ainus asi, mille kallal seal tõesti vinguda sai oli voodi, mis oli tõeliselt kõva. Üldiselt oli meil aga mõnus, sest maja taga oli korralik bassein ning leboala ja saime endale süüa teha ning õhtuti terassil veini juua. Samuti oli mõnusalt soe vesi, mis on minu jaoks ülimalt oluline. Ütleks, et kõik oligi selline nagu veebis piltidel näha ning töötajad (omanikust naine ja mees ning kaks koristajat, majahaldjat) olid kõik väga toredad. Seda ööbimist ei broneerinud me AirBnB kaudu vaid mingi teise lehe kaudu. Lappasime neid nii palju, et ei mäleta enam millise, aga hinnavahe oli väga oluline. Seega soovitan ringi surfata, sest sama ööbimiskoha võib saada väga erineva hinnaga.

Peamised asjad Algarves ongi rannad ja mereannid. Suurt midagi teha seal ei ole, sestap näitangi siis paari pilti Lagose lähedal asuvatest randades, millele ja tiirud peale tegime ja natuke peesitamas käisime. 
Majahaldjas soovitas meil esimesena minna Praia do Porto de Mos’i ning seda me ka tegime. See oli lähedal asuvatest randadest kõige suurem ja avaram ning ainus, kuhu sai ilma treppi kasutamata. Kuna tuul oli üsna tugev, siis maas peesitada ei saanud, sest peagi muutus liivaterade massaaz liiga tugevaks. Küll aga oli mõnus, et seal oli kõigil vabalt ruumi, mis ei ole seal randades ilmtingimata tavapärane.
Mõnus rannake oli ka Praia Dona Ana, kus oli juba märksa rohkem rahvast ja sebimist. Selle ranna kõrval asub ka pankrotti läinud kunagine luksus peopaik ja hotell Golfinho. See hotell läks küll pankrotti enne majanduskriisi, kuid kriisiaega on Algarves näha igal pool poolelijäänud villade ja hotellide näol. Samuti on väga palju maja jäetud rohtu kasvanud maju ja villasid. Praegu on aga turism seal tõusuteel ning probleeme tekitavad pigem ärikad, kes aina uusi viie tärni hotelle rajada soovivad ning nende juurde kuuluvate golfiradadega haruldast loodust rikuvad. 
Siin aga Praia Dona Ana
Viimasena külastasime Praia do Camilo’t, kuhu viis teistest korralikult pikem trepp. Poole kõrvaga kuulsin, et seal pidi olema 260 trepiastet – kas see vastab ka tõele ei oska ma arvata. See rand oli kõige väiksem ning koosnes kahest sopist. Meie mõnulesime ranna tagumises pooles, kuhu pääses läbi liivakivisse uuristatud tunneli. Selliseid randu on mitmeid, kuhu pääseb läbi tunneli, seega on otsimisrõõmu, sest need tunnelid ei pruugi kaugele kohe paista. Seal rannas on see aga lihtne.

Õhtul tulime sama ranna üleval nõlval asuvasse restorani sööma ning O Camilo restorani soovitan soojalt. Nii söök kui teenindus on super, aga enne tuleb kindlasti laud broneerida, sest maja on üldjuhul hooajal täis.
Sel õhtul oli ka paslik selga panna minu armas kleit, mis sobis sellesse õhtusse ideaalselt.
Peale kolme ranna on kindlasti külastamist väärt ka Ponta da Piedade oma ilusate vaadetega. Seal pakutakse ka koobaste vaatamiseks paadituure, aga vingemad koopad on ikka Benagili pool. 

Kui nüüd veel söögist rääkida, siis tegime väga palju ise süüa, sest übruskond oli ikka korralikult turistikas ning autentset kohta leida oli väga keeruline. Mõnusam oli poest läbi käia ja head paremat kaasa võtta, sest toorained on seal ju võrratud. Mis nii viga kokata. Muidugi sõime ka võimalikult palju puuvilju ning eriti mangosid, sest õiged mangod on ju peaaegu nagu vaarika maitsega!
Mul on vedanud, et Harri on nii hea kokk, sest tema tehtud söögid olid samuti reisi ühed parimad.
Meie võrratu salat meloni, prosciutto, tomati, avokaado ja oliividega.
Pasta chorizo, tomatipüree ja oliividega. Eestist peaks ka kuskilt need head oliivid välja otsima. Kindlasti kuskil müüakse. 
Sarjaõhtu portveiniga. Menüüs “Mad Men”.
Kohalikud vaatamisväärsused nähtud otsustasime veidi ringi tiirutada ja suundusime Farosse. Ütlen ausalt, kuna igal pool oli kirjutatud, et seal on super ilus vanalinn, siis ootasin ikka midagi, aga seal ei olnud tõesti eriti midagi vaadata. Veetsime Faros tund aega ning sellest 15min otsisime parkimiskohta. Igaks juhuks käisime ka turismiinfost läbi, et kas meil jäi ehk midagi nägemata, aga veendusime, et see oligi kõik. Ühesõnaga suht tavaline linnake.
Ainus lahe asi oli see, et astusime plaadikotta sisse, mis asub selle sama lillade õitega puu all.
Ahjaa, seal parkimist otsides oli näha ja juba neid ise hakanud parkimisassistente. Neile oleks siis sümboolne anda kuskil 0,50 eurot assisteerimise eest ja selle eest, et nad näiteks su autot pahameelest ei kriibiks.
Kuna Faro oli igav suundusime edasi ja tegime peatuse Albufeiras. See oli ma ütles täiesti isikupäratu turistilinn erinevalt teistest. Sõime seal keskpärast turistitoitu ja kuulsime ainult poppmussi ning inimesed rääkisid enamasti kõikides keeltes peale portugali keele. Kuurort. Ahjaa, kuna turist on laisk, siis seal saab randa trepi asemel ka liftiga. Linna vahel oli müügil ka seda tavapärast made in china kraami ja ei midagi erilist. Rannavaade oligi kõige vaatamisväärsem.
Eelmisel õhtul sõime restoranis krevette ning kuna isu oli ikkagi, siis käisime poest läbi ning võtsime pool kilo värskeid krevette kilohinnaga 10,99. Jep! Õhtusöögiks saigi siis 5 euri väärtuses imelisi krevette, mille Harri tegi piri piriga, mille Lissabonist turult ostsime ning natuke küüslauku, oliiviõli, soola, pipart ja sidrunimahla ka. Oleksin võinud end ogaraks süüa…aga enne said otsa.

Järgmisel päeval sõitsime Benagili paadituurile ja tahtsime näha seda kuulsat koobast, millest korralikud reklaampildid netis liiguvad. Nägime. Paadituur oli üldse üks lahedamaid ja elamusrikkamaid asju, mida Algarves teha. Meie nn kapten oli vingel osav ja andis ikka korraliku adrenaliinilaksu nii hooga kottpimedasse koopasse sõites kui täiskiirusel ookeani poole kihutades ja samal ajal kallutades kord ühele kord teisele küljele. Jep, mul oli jube hirmus, aga äge ka!
Parkimisega oli seal muidugi suht tuuga, sest kogu mägitee serv oli Täis!
Paate ja igasugu muid veesõidukeid oli nii palju liikvel, et lained olid pidevad ja korralikud.

Tegelikult on need tuuri tiba ohtlikud ka, sest see liivakivi kipub ikka lagunema ja eks need kaunid avad koobastes, mida vaatamas käisime on ka kõik ju tegelikult kunagi seal alla kukkunud tükid.

Elevant!

Tagasiteel astusime läbi ka Portimaost, kus veetsime veelgi vähem aega kui Faros. Vähemalt saime sealt head jäätist, aga kuna seal suurt midagi vaadata ei olnud, siis mis seal ikka passida.
Rannapromenaad.

Õhtul käisime veel Lagose vanalinnas jalutamas ning uudistasime ägedaid graffiteid sõime, jõime. Aga nii kui pimedaks läks ei tahtnud enam õues olla, sest tuul läks jube tugevaks ning targemad turistid olid juba sügisjoped selga pannud. Minul olid aga suviselt lühikesed püksid jalas ning kananahk seljas.
Soojenduskohvi ning Banoffee Jar
Kuigi mulle meeldisid need tavalised korvikesed isegi rohkem. Püüan neid varsti järgi teha selle Pastel de Natase retsepti järgi.
Lagoses astusime läbi ka turult, mis on rohkem kalaturg ning on avatud varahommikust kuni kella kaheni päeval teisipäevast laupäevani. Kuna ka kalamehed puhkavad, siis värsket kraami üldjuhul pühapäeval ja esmaspäeval ei saa.

Harril oli suur soov ka mõnu surfirand üles leida ning kuna veebist võis leida, et Praia da Luzis peaks surfareid olema, siis suundusime Lagose kõrvale asuvasse Luz’i. Seal vaatas meile vastu aga täielik turistipaik ning ühtegi surfarit ei paistnud. Rand oli aga avar ning peesitajatele igati meelitav.
Küll aga oli seal avatud üks surfipood ning neilt saime nõu suunduda hoopis läänerannikule. Täpset asukohta ei öeldud, aga võtsime suuna sisse. Panime GPS’i meile lähima lääneranniku asumi sisse ja otsisime sealt Praia silte, surfilaudu ja vanu hipibusse. Meil läks õnneks ning leidsime lõpuks Praia do Amadole, mis osutus päris surfarite ja laineterikkaks. Kui Lagoses oli sel päeval tavaline läitsak ja pea 30 kraadi, siis Amadol oli vaid 21 kraadi ja korralikult külm tuul. Samuti oli vesi jääkülm, seega rand oligi vaid surfarite päralt.

Järgmise päeva varahommikult nimelt lausa kell 3.00 öösel oli äratus ning sõit autoga Lissaboni lennujaama kuna Tap Portugal oli ära jätnud meie tagasilennu, mis pidi olema laupäeva õhtul kell kümme. Saime sõnumi Tapilt teisel päeval Lissabonis viibides ning püüdsime neid kolm päeva telefoni teel kätte saada, lastes kutsuda nii kaua kuni mingi heli torust tuli – vahel oli see 11 minutt, vahel 20 minutit. Ei midagi. Lõpuks saatsid nad meili, kus oli booking hommikul 8.25 Frankfurti ning Frankfurdist edasi õhtul Tallinnasse. Mõtlesime pikalt, kas hakata öösel sõitma või mitte, aga lihtsuse huvides ja seepärast, et niigi päeva puhkust kaotasime otsustasime öösel sõita (kiirteed on väga head, aga meid kimbutas aegajalt ainult paks udu). Jõudes üsna väsinuna lennujaama, saanud rendiauto ära antud (avis avati kella kuuest ja seal oli hull trügimine). Siis teatati meile Tap Portugali klienditeenindusest, et kohti meile Broneeritud lennule ei ole ja pani meid sujuvalt järgmisele lennule, mis oleks tähendanud seda, et päeva puhkuse asemel oleksime terve päeva alates siis kella 6.30 hommikust pidanud lennujaamades passima. Lihtsalt täitsa süüdimatult. Kui oleksime hommikuse lennu peale Frankfurti saanud oleksime võinud linnas veidi ringi jalutada, aga hilisema lennupuhul poleks enam jõudnud. Samuti Nüüd teades Tapi töökorraldust, kus delay’d on pigem reegel kui erand. Lõpuks olime nii pahased, et kauplesime välja 9.05 väljuva lennu Helsingisse. Ka see viibis tunni ning seetõttu jõudsime õige napilt Helsingist laevale, aga vähemalt saime koju, kuigi tekkisid lisakulutused. Igaljuhul soovitan Tap Portugali hetkel mitte kasutada, pealegi võib porugali keelsetelt saitidelt leida teateid streigiohust 8.08.14. Nii kontrollisin üle – ametlik pilootide streik on registreeritud hoopis 09.08.14. Üldiselt ei kata neid tekkivaid kulutusi ka kindlustus (vähemalt klassikalised lepingud üldjuhul mitte) ning nõuded tuleks esitada lennufirmale, aga nagu hetkel juba tundub, ei vasta lennufirma ei telefonile ega meilidele. Lõpuks saime siis napilt Tallinna laevale, mis juhtus olema nn kruiis ja üks rõvedamaid kohti, kus viibinud olen, aga vähemalt olime kodu poole teel. Kui Tallinn paisma hakkas vähendas see kruiisilaev pöördeid, et rahvas veel 1,5 tundi juua saaks. Meile seadsime ennast aga päikeseloojangus Family Guy’d vaatama.

Tagasi õmbluslainel ehk üks isevärki pluus

Vahetult enne reisile minekut jõudis minuni üks isevärki pluus, mille omanik oli pikka aega uut sarnast soovinud, aga seda pole kuskilt võtta. Mis seal siis ikka, läksime koos kangapoodi ja valisime mõnusa viskoosi välja. Ka originaal on viskoosist, aga veidi paksemast ja raskemast kui see, mis valitud sai. Top tundus lihtne, aga ütlen ausalt, selle seljaosaga oli ikka sutsu nuputamist. Kuna meie valitud kangas oli veidi kergem, siis hoiab see ka natuke teisiti ja seega oli sudimist omajagu. Juhtus ka nii, et ostsime kangast 10cm jagu liiga vähe ning seetõttu läksin oma kappe tuulama ja leidsin sealt selle kreemika roosaka pitsi. Algne soov oligi ka pitsi lisada, aga kuna sobivat poest ei leidnud, siis otsustasime teha ilma pitsita. Aga ju see siis ikka nii pidi minema, et seljaosale tuli ikka pits. 

Seda pluusi topi oli üllatavalt põnev õmmelda, sest tööde järjekord oli hoopis teistpidine, kui tavaliselt olen harjunud tegema. Seda seetõttu, et seljaosa on isevärki ning tahtsin loomulikult võimalikult korrektselt teha. Endale tehes pigistan ikka aegajalt silma veidi kinni endale sõnades, et eks see kiirmoe kaup, mida enamus inimesed kannavad on ikka oluliselt kehvema kvaliteediga, kui minu õmmeldud ese. See on päris hea lohutus, eriti viimasel ajal, kus mul eriline kiirmoe tõrge tekkinud on. Kiirmood jõuab viimasel ajal minu kappi ainult läbi kaltsukate.
Kuna kell on juba õhtus, siis sai pildid küllalti sümboolsed, aga ma ei tahtnud oodata ka, sest igasugu asju on pooleli. Näiteks see kollane tuulekas, mida praegu üldse õmmelda ei viitsi. Homme tuleb vist kikilipsude tegemise päev ja tegelikult on mul ühe kleidi plaan ka, aga püüan end veidi distsiplineerida. Kõike korraga ei saa!
Teistele miskit teha on ikka palju pinevam, kui endale. See on vist neljas asi, mille olen kellelegi teisele õmmelnud  (üks pliiatsseelik, kaks pluusi/topi ja see laste dressikas) – va Harrile. Tema on igasuguseid minu üllitisi saanud, aga õnneks lähevad need aina kantavamaks. Loodan, et omanikule meeldib!

Tegin hiljem mõned korralikumad pildid ka 😉

Nädal Portugalis – I osa Lissabon

Kuigi tegu peaks olema õmblusblogiga, jutustan natuke oma üsna eksprompt reisist Portugali. Eks osa blogi pidamise mõttest on ju ka enda jaoks asju salvestada ning ehk pakuvad minu muljed huvi ka kellelegi teisele.

Portugali reis tuli üsna jooksvalt, sest TAP Portugal pakkus soodsaid lende, puhkus oli veel planeerimata ja mina tahtsin juba ammu värskeid mereande süüa. Ehk siis samal ajal kui mina kõhugripiga voodis oigasin ostis Harri lennupiletid ning asjade planeerimiseks broneerimiseks väga laialt aega ei jäänud, aga täitsa kätte võtmise asi. Tõsi on muidugi ka see, et juulikuu on seal peamine turistide kuu ning paljud asjad seetõttu kallimad või kättesaamatud. Samuti on juulis augustis Algarve pool pidevalt tugev tuul.

Aga alustan algusest. Saime mõnusalt hommikusele otselennule Lissaboni, mis kestis veidi alla 5 tunni. Kõik graafikus, punane fliis ismel ootamas ja keskpärast kõhutäidet pakuti samuti. Lennuk ise oli aga üsna väsinud välimusega, aga mis seal ikka. Ka kohvri saime ilusti kätte.

Lõbu hakkas aga lennujaama uksest väljudes. Olime enda ööbimist broneerides küsinud ka, kui palju taksoga sõit ööbimiskohta maksab ning vastati, et maksimum 15 eurot. Kuna see tundus mõistlik summa (alternatiiv on metroo, kus pilet näkku peaks olema 5 euri), siis seisime ühtsesse taksojärjekorda, mida reguleerisid lennujaama töötajad helkurvestides ning kui meie kord kätte jõudis osutasid meid vanasse beeži mersusse jätmata mingit valikut. Sisse istudes vajutati kohe gaasi ja kuna taksomeetrit ei paistnud, siis hakkasime kohe hinnas kokku leppima. Meie 15 euri naerdi välja ja lõppkokkuvõttes läks meie 5km sõit valesse kohta maksma 20 eurot. Maha pandi meid 2 km vales kohas ning hakkasime siis orienteeruma. Kuna kohalikud meie miniatuursest kaardist aru ei saanud ning aadressist midagi ei teadnud hakkas data roaming jooksma ning leidsime Travessa do Rosario kenasti üles. Seal pidi meid AirBnB kaudu ootama pisike korter. 

Jõudsime kohale ning helistasime hostile ja ütlesime, et me oleme nüüd kohal, selle kollase maja ees. Tuli välja, et Lissabonis on kaks samanimelist tänavat ja meie oleme loomulikult vales kohas, sest meie tänava nimi on Travessa do Rosario de Santa Clara. Niisiis võtsime ette nutifoni abil järgmise käigu, mis võttis kuskil 1h. Tuletan meelde, et Lissaboni hüüdnimi on 7 mäe linn ning kui lõpuks juba üsna sihtkoha lähedale jõudsime, siis olime astunud juba mitu head pikka trepitäit astmeid.

Kuna hommikul oli Tallinnas veel jahe, siis minu pikad liibuvad teksad olid üks halvemaid valikuid sellises kuumuses linnas ekslemisel ning seljakott veel lisaks. Õnneks oli meil kaasas nn nutikohver, mida saab nii klassikalisel kombel veeretada kui ka seljakotiks muuta. Vastasel juhul oleksime vist väga närvi läinud, sest kuidas sa tavalise kohvriga mööda neid treppe…. Aga avanev vaade ülalt oli lohutav ning tuul jahutav.
Lõpuks jõudsime sihtkohta, mis asus National Pantheoni vahetus läheduses praktiliselt hubase pargi kõrval.
Lissabonis ööbimiseks leidsime AirBnB’st soodsa pisikese korteri. Seda korterit soovitan soojalt, kui on soov just ajaloolisemas Alfama linnaosas ööbida. Peohulludele on sobilikum Bairro Alto. Korter on küll pisike, aga kõik vajalik on olemas ning kui linnas natuke ringi jalutada, siis tõsiasi on, et suur osa inimesi elabki just taolistes korterites. Ega nad siis põhjuseta oma pesu tänaval ei kuivata. Korteris oli olemas nii pliit, mikrolaineahi, parajas koguses nõusid kui ka vannitoas valik igasugu šampoone ja kraami. Olemas oli ka telekas mõne kanaliga ning korralik Wifi. Kuna korter asub kõrvaltänavas, siis on seal ka parasjagu vaikne. Arvestada tuleb aga, et tegu on esimese korrusega. Aknad on tumendatud, aga kuna konditsioneeri ega õhutust ei ole, siis aken peaks siiski võimalusel lahti olema. Ja nagu mainitud, siis riiete kuivamisega ei tasu arvestada. Kui on vajadus siiski midagi pesta, siis tuleks see ka tänavale kuidagi kuivama panna.
Elutoas ilutsevad Fernando Pessoa ja Amalia Rodriguese portreed. 

Korterist väljudes leiab peagi mõnusa pargi, kus juhuslikult sai mõnusalt live jazzi kuulata. Üldse peaks ütlema, et tänavatel ringi jalutades võis jazzihelisid kuulda päris tihti. Avatud oli ka võikuputka ning inimesed jõid mõnuga oma 0,2l topsist õlut.
Lissabonis on tore see, et ükskõik kuhu jalad ka ei vii, igav ei hakka. Igal pool toimub midagi, seega ei peagi palju planeerima, vaid oluline on lihtsalt pärast kodutee üles leida. Selle jaoks leidsime viimasel hetkel TripAdvisori rakenduse nutifonile, kus on offline kaart ning funktsioon Point me there, mis ilusti teed juhatab. Sees on loomulikult igasugu söögikohad jms ning saab ka endale olulisi punkte lisada. See rakendus oli üsna elupäästja, sest nii mitmetasandilises treppe, tõuse ja langusi täis linnas võib ühe tänavaga eksides leida ennast hoopis valest kohast.
Reisi jaoks pakkides avastasin ka, et mul ei olegi eriti suviseid kleite või noh, mul ei olegi, peale selle pastelse maksikleidi. Mõtlesin, et ega ma ju ometi ei hakka kiiruga kleiti tegema, aga ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ja vurasin ikkagi ühe viskoosist kerge kleidi kohvrisse. Sellise värvilise ja väga mugava. 
Turistidele soovitatakse Lissabonis vaatamisväärsustega tutvumiseks sõita kindlasti ka nr 28 trammiga. Meie jätsime selle vahele kuuldes, kui palju taskuvargaid seal on ning nähes, kui täis trammid on (inimesed istusid üksteise süles ja teab, kas need keskel seisvad inimesed midagi nägid ka). Selle asemel võib vabalt mööda trammirööpaid jalutada või niisama ringi uitada.
Kesklinn on piisavalt väike, et seda jalgsi väisata, aga jalanõud peavad olema mugavad ja veepudel kaasas. Kui natuke vihma sajab, siis lähevad need niigi üsna libedaks kõnnitud tänavad veelgi libedamaks ning seepärast soovitan võimalusel kummitallaga jalanõusid! Ahjaa, normaalne 1,5l veepudeli hind on kuskil 0,30 senti, seega Rua Augusta (peamine turistitänav) lähedal küsitav 1 eur pooleliitrise pudeli eest on ilmselgelt röövimine. Ühesõnaga veepudel kaasa ja linna avastama! Kui aga kõht tühjaks läheb, siis tuleb muidugi vähemalt korra sardiine süüa. Kui esmalt restoranides menüüsid vaatama hakkasime, tundus 9,50 tavalise prae eest kuidagi palju, aga sai selgeks, et see ongi keskmine, tavaline hind. Saab ka odavamalt, aga siis on see tõenäoliselt kräpp, saab ka kallimalt ning siis on tõenäoliselt teenindus oluliselt parem.
Minu esimesed sardiinid olid aga väga head!
Linnaruumis ringi jalutades võib leida üllatavalt palju ägedat graffitit ning random ekspositsioone nagu näiteks see installatsioon, mis eriti hästi asiaatidele peale läks.
Öise linnavaate nägemiseks naasime Convento da Graca juures asuvale vaateplatvormile, mida soovitan kindlasti külastada! Seal paistab nii Castelo de Sao Jorge kui ka San Franciscot meenutav punane sild, mis olevat Euroopa pikim rippsild. Samuti saab nautida head veini ning lõunamaist õhtust rahulikku melu.
Laupäeviti on Santa Claras korralik kirbukas “Feira da Ladra”. Meie viibisime seal väga põgusalt, sest paistis, et müüdi rohkem tõelist vanakraami, kui midagi huvi pakkuvat. Meelitati ka space cake’idega ning teadmiseks, enamus nendest vendadest, kes turistipaikades rolexeid ja päikeseprille müüvad üritavad pakkuda ka rohelist pakikest. Enamasti on seal sees aga mingi tavaline roheline – näiteks koriander vms. Kuigi Portugalis on keelatud ainetega üsna vaba käitumine, siis kinduse ja tulu mõttes ei pruugi tänavamüükarid tegelikult ainet müüa. Aga päris narkovaime, kes õla tagant vaikselt hasish sosistavad õnneks seal ei ole, kuid pargis jalgu kõlgutades võib päris rohelise lõhna väga tihti tunda.
Murdsime end feira da ladrast läbi ning läksime sööma Cafe Pois’i. Hommikusöögiks igati lahe koht ning võikud on imemaitsvad ning ka kohvijooke oskavad nad väga hästi teha. Üldiselt ongi Portugalis väga hea kohv. Masinalurri ei saanud kordagi.
Magustoiduks mooniseemne põhjal kook.
Kõht täis, võtsime suuna mere poole ning teele jäid veel kirikud ja igasugu turistikohad – jällegi, igal pool on midagi vaadata. Mere ääres laiub aga täitsa tore tuuline promenaad, mida mööda sammud Riberia turule seadsime. 
Peamine imetlusobjekt turul on loomulikult erinevad kalad ja muud mereelukad. Näiteks ilusa korralikult suure kaheksajala saab kuskil 30 euroga. Ka puu ja juurviljad on seal ilusad, kuid paljud neist on imporditud. Meie võtsime turult kaasa paki kuivatatud piri pirisid, kilohinnaga 13 euri. 
Saadaval oli loomulikult ka kuivatatud turska, aga kuna see lõhnab juba küllaltki ebameeldivalt, siis see amps jäi proovimata. Samasugust letti võib kohata ka suurtes supermarketites.

Turuhoone teises pooles on aga suur nn food court, kus on sööki vist tõesti igale maitsele. Alates kohalikust veinist, juustust ja lihatoodetest kuni aasia köögi ja sushini välja.

Jalutasime edasi ülesmäge, et ära näha ka kuulus A Brasileira kohvik, kus Pessoa olevat kohvi nautinud. 
Koht oli loomulikult turiste täis ning menüüs oli kolm erinevat hinnakirja – hind leti ääres seistes, lauas, väliterassil. Oleks ehk tahtnudki seal näiteks ühe Pastel de Natase süüa ja tassi kohvi juua, aga oh need turistihordid. 
Jalutasime edasi ja võtsime hoopis superhead jäätised Santinist! Vaarika jäätis oli eriti hea – nagu olekski vaarikaid söönud!
Kuna Santa Justa Lifti kandis läks tänavatel juba väga kitsaks, siis otsustasime ära käia ka Castelo de Sao Jorge’s, et oleks ikka üks mauride kindlus külastatud ka. Lubati ju ka, et sealt avanevad suurepärased vaated linnale, aga ütleks, et vaade oli üsna sarnane eelmisel õhtul nähtuga, kuid kindlus on siiski külastamist väärt. Seal elasid ju kunagi Portugali kuningad ning ka Vasco da Gama. 

Väike jalutuskäik ja juba olemegi kodutänavas.
Kuna oli laupäevane päev ja kell seitse ning kere hele, läksime süüa otsima. Kuna kell oli aga õhtusöögi jaoks ilmselgelt vähe olid enamus kohad kinni. Fado algab alles kella 22.00 paiku ning nälg näpistas kõvasti. Seega võtsime hoopis Primo Basilicost endale head paremat kaasa ning Minimercadost saime külma Sangria. Võikuputka, mis oli sulgemise äärel andis meile ka väikesed topsid ning õhtusöök võis alata.
Järgmisel päeval otsusasime ette võtta poole tunnise bussisõidu ning ära käia Jeronimose kloostris. Kohale jõudes tundus aga, et sisse me küll ei lähe. Nimelt lookles piletijärjekord nii pikalt, et viimase ootasid oma piletit ma usun oma kaks tundi.
Mis seal ikka, jalutasime siis kloostri teise otsa ja vaatasime, mis seal toimub. Teises otsas oli arheoloogiamuuseum ning astusime sinna sisse mõttega, et siis näeb vähemalt natukenegi sisemust. Meie olime seal ainsad inimesed peale töötjate. Seal pakuti meile muuseumipiletit ning lahkelt ka kloostrikülastust juurde. Seega saime oma piletid sealt ning kogu sellest pikast järjekorrast mööda! Samuti sai sealt Belemi torni pileteid. 
Monasterio dos Jeronimos on manuelismi mälestusmärk ühes Belemi torniga. Suur osa Lissabonist hävis 1755. aastal toimunud maavärinas, kuid imekombel jäi klooster, selle juurde kuuluv kirik ning Belemi torn sellest puutumata. Esialgne kirik ehitati umbes 1459. aasta paiku ning sai hiljem Vasco da Gama meeliskohaks enne reisi. Meeskonnaga palvetasid nad eduka reisi ja naasmise eest ning vastutasuks annetasid kirikule osa oma tulust. Juhtus aga nii, et 1497 alustatud merereis oli Portugali ajaloos nii suure tähtsusega, et Lissabonis algas kaubanduse kuldaeg ning riigi saavutuste jäädvustamiseks rajas kuningas Manuel kaks suurt mälestusmärki – Torre de Belem ja Monasterio dos Jeronimos. 1497. aasta suvel alustatud merereisi käigus purjetas Vasco da Gama ümber maanina, mida nüüd tuntakse Hea Lootuse neeme nime all ning leidis selle, mida Kolumbus 1492. aastal otsis – meretee suuri sissetulekuid tagavate Idamaade vürtsideni. Sellega tegid portugaallased lõpu Veneetsia idakaubanduse monopolile ning Lissabon hakkas ligi tõmbama kaupmehi kogu Euroopast.  

Belemi torn, Torre de Belem, keskaegne kindlus manuelistlikus stiilis, mis püstitati 1515. aastal Lissaboni sissepääsu kaitseks. 
Belemis (tähistab Petlemma) on veel igasugu monumente ja muuseumeid ning ka botaanikaaed – vaatamist kui palju. Meie lõpetasime aga õhtu vanal hea vaateplatvormil väikese veiniga. Vein on Portugalis üldse naeruväärselt odav. 5 euriga saab juba väga hea pudeli veini ning tavalise lauaka 2 euriga umbes. Meie kauni vaate saatel joodud pokaalitäied olid aga 2,6 euri väga hea veini eest nin 1,5 tavalise eest ja näha on pokaalid korralikult täis. Toitu või veinist. 

Juba järgmisel hommikul alustasime teekonda lõunasse saades kesklinnast Mundal hotelli hoones asuvast Avisest oma rendiauto kätte. Sellest aga hiljem.

Tagasi kuumas Tallinnas

Nädalajagu puhkust Portugalis on nüüd läbi ning varsti on oodata pikemat postitust reisi teemal. Seda nii selleks, et enda jaoks reisi talletada kui ka nende jaoks, kel plaanis tulevikus Lissaboni ja Algarvet külastada. Meil oli nii ämbreid kui õnnelikke kokkusattumisi ning mõned head vihjed tuleviku külastajatele tagataskus. Mõnus oleks neid jagada.

Kuna täna on veel väike väsimus sees, siis esmalt jagan paar pilti Lissaboni kangapoest, kust leidsin imeilusa lindudega viskooskanga. Pood oli täitsa kesklinnas Santa Justa Lifti kõrval ning lausa kahel korrusel. Kangavaliku kohta ütleks, et tükikangastes oli täitsa ilusaid mustreid, kuid suur osa neist olid kunstsiidil ning hinnaks kuskil 50-60cm tükil 4,95 eurot. Puuvillased kangad olid soodsamad ning minu lindudega kaunitar tuli kaasa 1,95 euro eest (tükk samuti kuskil poole meetrine). Rullikangastes oli pigem polüestrit ja litrit ning meetrihinnad kallimad kui Eestis. Siiski tükikangastes sobrades oleks kindlasti ehk mingi jupi veel leidnud, sest tõepoolest leidus seal ilusaid mustreid.

Asun nüüd kuumusega harjuma, sest Tallinnas on praegu kuumem kui oli Portugalis!

Suvine siesta

Suure suvise läitsakuga ei ole üldse tahtmist kuuma triikrauda sisse lülitada ning käimas on täielik õmblussiesta. Natuke olen tegelenud ka tuuleka õmblemisega, aga sellega olen täpselt nii kaugel, et esiosa, tagaosa ja kapuuts on kokku õmmeldud ning taskud poolikud. Ühesõnaga sellega läheb veel kõvasti aega.

Täna tegin veel mõned kikilipsud, sest meestel vaja peole ja pulma minna ja rohkem õmmelda ei jaksagi.

Koristamise käigus tulid välja ka ühed ägedad nööbid, mis Käll mulle kunagi kinkis. Käll teeb üldse ägedaid asju (http://theanimaproject.tumblr.com/). Nende nööpide leidmine tekitas jälle motivatsiooni see ammu planeeritud kleidike valmis õmmeldud.

Suvine maksikleit

Sain lõpuks pildile ka oma pulmakülastuseks valmistatud viskoosist maksikleidi. Kuna ma juba Haapsalu kandis liikusin, siis tekkis mul kindel soov, et kleidi võiks üles pildistada mere ääres. Päike küll lõõskas ja tekitas liigseid kontraste, aga peegelsile merepind on ikkagi ilmatuma kaunis.

Haapsalus jalutades astusin sisse ka Haapsalu pitsikeskusesse, kus tekkis kindel mõte, et kunagi pean endale ka ise ühe Haapsalu salli kuduma. Kai-Epp juba julgustas, et pitsi kudumine ei ole üldse tegelikult nii keeruline. Ükskord ma selle ette võtan, aga tõenäoliselt alles mitme aasta pärast. Pitsikeskus on aga väärt koht, kus täitsa mõistliku hinnaga kaunist käsitööd ning näitused välja pandud. Pilk jäi pidama kohe Marge Heeringase kootud kleidil. Üks ilusamaid kootud kleite, mida näinud olen ja paistis minu suurus ka olevat. Oeh, kuis tahaks. Tõeliselt stiilne muster ja väga kaunis teostus. Mulle meeldib ka, et kleit ei ole valge. Päris lumivalged asjad mulle väga ei meeldigi – kui siis naturaalvalge või veelgi parem selline veelgi mõnusam naturaalne toon.

Väga nunnud varrukad!

Natuke liikumisruumi ja ilus pitsilahendus. See on kunst!

Mõnda aega tagasi kirjutas Esta oma blogis raamatust “Ühe mantli lugu”. Loomulikult pidin ka mina selle enda kätte saama ja eile sain raamatu läbi. Mulle väga meeldis – lihtsalt loetavas stiilis ja põnevalt kirjutatud ning seda võiks suviseks lugemiseks soovitada isegi neile, keda rõivad ja riietumine ei huvita, sest raamatus on ju ka palju muud (ühiskonnakriitiline aspekt). Igatahes väga mõnus suvine lugemine, peaks veel midagi mõnusat ja lihtsalt kirjutatut otsima. Olen viimasel ajal raamatu lugemises üsna nõrgaks jäänud. Keskkooli ajal lugesin meeletult palju – tõepoolest meeletult palju. Nüüd ehk loen neli raamatut aastas? Igatahes häbiväärselt vähe. Mingi seos on sellel ka kooli lõpetamisega, aga see oli eelmisel aastal. Tol ajal oli lektüür anatoomia, füsioloogia ja psühholoogia alane, aga nüüd võiks tagasi ilukirjanduse või populaarteaduste pole pöörduda. Moeajalugu kirjeldavad raamatud on ka huvitavad. Võibolla midagi sealt vallast – keskraamatukogus olev selleteemaline riiul on üsna läbi hekseldatud, aga eks sinna ilmub aegajalt midagi uut ka (ja päris Armani elulugu lugeda ei viitsi). 
Nüüd aga lõpuks kleidi pildid. Viskooskangas seisis mul riiulis ning mõttes oli teadmine, et pean varsti pulma minema. Seega otsustasin just sellest kangast endale midagi meisterdada. Lappasin Burdasid ja ausalt öeldes ei leidnud ühtki sobilikku lõiget. Ainus, mis silma jäi oli Burda Easy F/S 2011 üsna lohvaka kleidi lõige. Tehnilist joonist sellele ei leidnud, aga põhimõtteliselt tegu jälle sirge lõikega ürbiga.
Mina teadsin, et tahaksin kleiti siiski kehasse ja seega lisasin nii esi kui tagaosale sissevõtted kasutades kollase kleidi lõike abi. Seeliku tegin lihtsa kroogitud ning küljele lõhiku, et ka veidi pikemaid samme teha saaksin. Ülaosa on ka puuvillasel voodril, et kleidil natuke rohkem vormi oleks. Kuna tegu on kerge viskoosiga ning lõike mudisin kehasse, siis annab see vormihoidvamast kangast vooder palju juurde. Selle õmblemine sinna oli muidugi omaette ooper, sest Burdas oli küll õpetus olemas, aga see ütles, et põhimõtteliselt õmble kõik käsitsi – ma arvasin, et saab ka mõistlikumalt ja saigi, aga nuputamist jagus.

Selle kleidi tegemise juures oli palju keerulist. Üks asi oli see kergest kangast ülaosa ilusaks vormida ning kuna tegu on ühe õlaga kleidiga, siis pidi see olema ka väga täpselt istuv, et see kandes alla ei vajuks ning samas pitsitama ei hakkaks. Kuna küljel on peitlukk, siis oli see endale selga timmimine natuke veel keerukam. Kõige närvesöövam oli aga seeliku ja ülaosa ühendamine, sest kangas vajus nagu ise tahtis ehk siis panin seeliku enda meelest ilusti külge, kuid kui kleiti selga proovisin lookles kleidi keskkoht nagu šveitsi mägitee. Lõpuks sai mulle selgeks, et mitte mingit loogikat selle seeliku ülaüsaga ühedamisel rakendada ei saa ning seelik sai lõpuks külge katseeksitus meetodil. Kui mul mann oleks, siis oleks ehk lihtsam olnud, aga sain ka ilma lõpuks hakkama. Aega võttis muidugi kaks päeva (no muidugi mitte tervet päeva aga tundides ehk 8-9?). Võibolla oleks olnud tark vooder enne juba tugevduseks panna või ma ei tea. Igatahes see kleit ajas üle pika aja närvi mustaks küll, aga tulemusega olen ma rahul. Ainus asi, mis silma riivab on veidi ühest kohast eemale hoidev lukk ning käeaugu viimistlus võiks ka kuidagi teistmoodi olla, aga ma ei suutnud välja mõelda, kuidas seda teisiti oleks saanud lahendada. Nüüd pean vaid välja mõtlema, kus seda kanda, samas miks mitte igapäevaselt, sest kleit on üllatuslikult tõesti mugav! Läks hästi – sain valmis ning oluliselt targemaks!

Heegeldatud kraega kleit

Lõpuks sain ühe kleidi ka pildile! Sai teine kiirelt maal olles selga tõmmatud ja aida taga paar klõpsu tehtud. Teise kleidi tahaksin kuskil mere ääres pildile saada. See oleks suurepärane.

See kleit sai aga õige lihtne, aga natuke liiga lühike. Mõte tuli Abakhani kangarestis seda viskooskangast nähes. Must heegelniit oli ka juba ammusest ajast kodus olemas. Teadsin, et tulemas on kuldpulma minek ja selleks puhuks tundus paslik teha kleit lühikeste varrukate ning kinnise dekolteega. Ainus asi, tõepoolest, kuna tegu kangaresti kangaga, siis sai kleit kõva 10cm liiga lühike, aga panin tumedad sukad jalga!

Esmalt heegeldasin puuvillasest heegelniidist krae. Otsisin mustrit päris kaua vanadest Nõukogude Naise mustrilehtedelt. Valisin lihtsa mustri, et heegeldamisega kindlasti hakkama saaksin. Ma pole päris mitu head aastat heegeldanud ning kui ma ennast esimese poole krae juures koguaeg kontrollinud ei oleks, oleks vast metsa läinud ka. Õnneks ei pidanud eriti harutama – vaid õige natuke ja see on vägagi okei. 

Ahjaa, kas kellelgi oleks huvi sellistel mustrilehtedel leiduva vastu. Vahepeal mõtlesin, et võiks mõned ilusamad mustrid üles pildistada ja veebiavarustesse riputada. Autoriõiguste teemat seal tõenäoliselt ei ole ja mustrilehtedelt leiab palju autentset väärt kraami, mida internetist mina veel leidnud ei ole.

Kleit ise on lihtne ürp, keskele tegin kanali, varrukad otsa ja nii ta läks. Kleidi õmblemine võttiski mul vist ainult kuskil 4-5 tundi aega. Krae heegeldamine ja paigaldamine muidugi oluliselt rohkem. Kraed heegeldasin ikka mitu õhtut, aga lõpp läks juba kiiremini.

Kaeluse lahendasin lõikekohase kandiga, minu meelest kõige lihtsam viis. Diagonaalkanti ei oska ma siiamaani nii ilusti õmmelda, et ma sellega rahul oleksin. Seepärast üldiselt teengi kas voodriga või lõikekohase kandiga.

Kanali õmblesin lihtsalt peale ja kasutasin üsna lihtsakoelist paela. Suvekas!

Maal on suvel ikka hoopis teine tera. Saab päikeseloojangut nautida ja hernedki peaksid vaikselt valmis saama. Praegu on veel üksikud kaunad valmis. Mets punab metsmaasikatest ja pisikese karbi täis korjamiseks pole vaja suurt vaevagi näha! Priima suvi!

Ilusat Laulupeo jätku

Ilusat Laulupeo jätku! Tõesti oli super kontsert eile!

Reisi planeerimine!

Wuhuu, siiski selgus, et läheme suvel reisile! Igasugu võimalused ja plaanid muudkui langesid ära ning ma arvasin juba, et tänavune suvi jääb Eesti keskseks (mis mulle samuti meeldiks), aga heade hindadega lennupiletid tulid siiski ära! Nüüd siis jääbki vaid kogu muud asja planeerida. Natuke on juba sellest netis surfamisest kopp ees ja tahaks vahepeal “päris asju” ka teha, aga ei ole hullu. Pean väikese pausi ja surfan jälle. See on seda väärt!

Sellega seoses pean ka oma garderoobi üle vaatama. Ehk pean enne veel mõne kleidi või pluusikese kokku viskama. Aega õnneks on. Küll aga oli täna esimene päev pärast haigust, kus tundsin, et võin julgelt uksest välja astuda. Nii saigi kuidagi muuseas mindud ka Kaubamaja outleti Lasnamäel ning sain sealt lasteosakonnast ägedad lühkarid ning just lühkarite puudumise peale just mõte läkski, kui neid Esta iludusi nägin. Jep, ma olen nõrgem – ostsin, aga seeest ilusad (hinnaks tuli 10 euri). Aga jah – kui lugejate seas on veel 34 suuruses 164 pikkusega naisi/neide ning riidekapist on pükse puudu, siis soovitan soojalt Seda Kaubamaja Mustakivi keskuses asuvat leiupoodi ja just lasteosakonda. Nii 20 euri kanti saab korralikud (mitte need, mis kohe välja venivad) tutikad püksid jalga – võta mis värvi tahad, valik on suur. 
Ahjaa, kleidid pesin ka puhtaks ning kavatsen täna ära ka triikida. Minupoolest võiks praegugi pilte teha, aga pole kes minust teeks. Peab kannatlikult ootama.
Tuulejaki arengust – võtsin lõike välja ja nagu arvata oli see übersuur. Mudisin lõiget nii palju, et pean igaks juhuks selle enne mingist muust kangast välja lõikama. Ema käest sain vanu kardinaid – tuleb vist sellest. Siis tuleb tõehetk, kui suure loogikaga ma juba lõigetesse suhtuda oskan  või läks täitsa metsa 🙂
Homme siis laulupeole kõik see mees!