RuthSotnik.com

Ahoi suvitajad!

Või mis nüüd suvitajad. Vaatasin just yr.no ilmaennustust ning aknast välja ja tundub, et peaksin ikkagi selle ammu hautud mõtte plaani võtma – tuulejope õmblemise. Enne möödunud nädalat viskasin isegi burdadele silma peale ning leidsin ühe enam-vähem lõike, mis on küll liiga laia tegumoega, aga usun, et seda saaks sättida. Lõiget ennast pole ma veel mõõtnud. Mõtlesin siis lähtuda Burda 11/2011 112 lõikest. Loodan, et saan hakkama. Kuna koomiksiprindiga jakk tuli täitsa kenasti välja, siis ka enesekindlus on tõusnud. 

Üleelmisel nädalal kirjutasin ka, et vihun kleite õmmelda. Tõsi ta oli ning kaks kleiti said valmis. Üks enne jaani toimunud kuldpulma tarvis ning teine jaani ajal pulma minekuks. Kuna aga ilmad olid pehmelt öeldes kehvad, siis oodatud ilusaid pilte kleitidest minu seljas ma ei saanud. Tõtt öelda ei saanud ühtki pilti nendest kleitidest. Seega seisab nende pildistamine veel ees. Lisaks kahele kleidile meisterdasin pulma minekuks kiirelt ka ühe villaseguse valge voodrita jaki ning sellega kokku minema väikese kotikese. Jah, see nädal oli kibekiire! Loodan, et varsti saan asju piltidel juba näidata ka.
Peale vingeid pidustusi laastas mind aga kõhuviirus ning olin kolm päeva täiesti voodis, eile juba liikusin natuke ning ka praegu tunnen, et kõht on veel veidi hell ja süda veel kergelt paha. Kuigi arvan, et praegune süda paha olek on pigem ehk tingitud sellest, et sain alles eile õhtu normaalselt sööma hakata ning mul on hetkel lihtsalt veel liiga vähe energiat. Kurb on muidugi see, et reedel oli mul sünnipäev ning selle veetsin siis kas voodis või teadagi kus. Vahepeal luges Harri mulle sünnipäevaõnnitlusi ette ja siis jäin jälle magama. Küll aga võtsin vastu otsuse, et kui mul ükskord jälle päriselt hea olla on, tähistan!
Täna veel võtan rahulikult ning püüan korralikult süüa. Tahaksin juba pulmadeks tehtud kleidi pilte jagada, sest see kleit meeldib mulle tõeliselt – vihjeks – heledates pastelsetes toonides täispikk viskooskleit!

Mida teha külmal suveõhtul?

Külmal suveõhtul võib näiteks teha tassi sooja teed ja tekki alla pugeda ning youtube’ist midagi põnevat vaadata. Kuna ükski õmblusprojekt vahepeal valmis ei ole saanud ning kõik on alles valmimisjärgus (kolm eset korraga hetkel), siis jagan hoopis viimaseid põnevaid vaatamisi.

Mai lõpupoole avaldati päris põneva vaatenurga alt tehtud dokumentaal, mis räägib rõivaste ja moe võimalikust tulevikust. Tulevik tõotab aga tulla teistsugune, kui ehk oskaks oodata, sest ega rõivastes endas ju viimase mitmekümne aasta jooksul suurt midagi muutunud ei ole peale lõigete varieerumise, uute kangaste ning masstoodangu ületootmise. Peamine idee rõivaesemest on siiski jäänud samaks, kuid kui kauaks?

The New Black – A film about the Future of Clothing
Veel vaatasin eelmisel nädalal ära kaks huvitavat nn jutusaadet BBC’st, mida moe ja kunsthuvilistele kindlasti soovitan. Mõlemad seeriast Hard Talks ning üks neist David Lachapelle’ga (fotograaf – kui ei ole veel tema pilte näinud, siis kindlasti uudistage neid). Näitus, mis LaChapelle seljataga paistab on Land Scape (2013)
Teine Hard Talks väärt vaatamist on vanameistriga Jean Paul Gaultier. Pean tõdema, et tema inglise keelt on küll päris raske kuulata, ent saab hakkama. Siiski on huvitav saada osa tema maailmapildist ning tundub, et ta on mees, kes võikski rääkima jääda. 
Mõlemat saab vaadata siis BBC lehel ning võib kasutada nt Hola’t. 
Veel üks lahe leid on Parsons’i moeosakonna youtube leht, kus suur osa on vestlusi ja arutelusid erinevatel teemadel ning ka paar töötuba. Videod ei ole küll kõige värskemad, aga need, mida vaadanud olen on siiski olnud piisavalt ajakohased. Eriti jäi silma pea kahe tunnine workshop Shingo Sato’ga. Eks vist enamus on näinud neid Pattern Magic raamatuid, mis vahepeal nii popid olid. Vot midagi sellist ta teebki. Natuke seletab ja näitab videosid. Vaatasin lõpuni ainult esimese eseme, varsti võiks edasi vaadata, sest isegi kui kogu loogikale pihta ei saa, siis targemaks saab ikka.
Millegi pärast ma otse youtube linki siia workshopi kohta panna ei saa, aga selle leiab eelnevalt lingitud lehelt hõlpsasti üles.
Sellised liikuva meedia soovitused siis külmadeks suveõhtuteks.

5 tasuta pluusi lõiget

Kuna eelmine postitus tasuta kleidi lõigetest on statistika alusel populaarseks osutunud, siis surfasin veebiavarustes veel ringi ning leidsin ka 5 vahvat pluusi lõiget, mida võiks proovida. Praegu on mul muidugi muid projekte käsil, kuna nädala lõpus on mitmeid kleidiväärseid üritusi ning ühe kleidiga pole ma veel algustki teinud, aga jõuab. Peab jõudma. Hommikul just arvestasin, et vähemalt kangast on mul piisavalt maksikleidi tegemiseks. Loodan, et õnnestub 😉

Siin aga siis 5 tasuta pluusi / topi lõiget, mida veebist endale alla laadida saab:

Need, kes pingsamalt veebis õmblusblogisid jälgivad on kindlasti Sarai blogis Coletterie käinud ning ehk ka selle tasuta lõike järgi topigi valmis teinud. Algajatele väga mõnus lõige ning päris suvine veel pealekauba. Ka aega ei võta palju ning suuruseid igas mõõdus.

Vana hea BurdaStyle, kus on küll kontensti viimasel ajal vähendatud (tasuta lõikeid ja tööjuhendeid kärbitud), aga ühtteist toredat leiab sealt siiski. See pluus on pigem keerukam, ent tore on see, et suurusnumbrid ulatuvad 34-46. Seega võta ja õmble!

Jajah, see pilt on väga vanamoodne, aga kujutage seda pluusi ette teisest kangast, võibolla ehk isegi mitmest erinevast. Või näiteks hoopis meremehe stiilis. Äge, mis? Sallkrae on siiski ju klassika.
See satsidega pluus sobib minu meelest hästi ka maksikleidi ülaosaks. Selle lingi kohta ei saakski tegelikult öelda lõige vaid pigem valmistamise juhend. Mulle väga sellised satsid ei sobi, aga mõnest eriti kergest materjalist või langevast trikotaažist tahaks seda proovida teha küll.
Ja lõpetuseks üks igapäevaseks kandmiseks sobilik pluusike / tuunika suurustes XS-XL. Saadaval ka üsna põhjalik valmistamise juhend ning seega sobib ka algajatele, kes trikotaaži ei karda. Mina muidugi ütleks, et trikotaažist on väga mugav asju teha, sest istuvust on oluliselt lihtsam paika saada, kui mitte venivate materjalidega. Iseasi on muidugi see, et kui masinal õmblemine väga stressirohkeks osutub (jätab pisteid vahele vms), siis ei ole see töö enam nii mõnus. Aga kõikidele overloki omanikele – andle tuld! Kai-Epp rääkis muidugi ka mingist salapärasest venivast niidist (mitte kummi niidist), peaks selle saladuse jälile ka saama.
Pluusid välja vaadatud lähen nüüd kleidi jaoks lõiget võtma. Leidsin enam-vähem sobiliku, aga pean sellele vist sissevõtted lisama. Kombineerimine alaku!

Koomiksiprindiga jakk

Nonii, lõpule on jõudnud üks minu suurematest õmblusprojektidest, mida päris ausalt öeldes kohe kartsin. Siiani pole mul mitte üks voodriga jakk õnnestunud. Olen mõningaid teha proovinud ja igal ühel omad hädad, kuid otsustasin siiski uuesti proovida. Veel keerulisemaks tegi projekti see, et tahtsin kahte kangast kombineerida, seega väljalõikamise protsess kujunes üsna pikaks mõtisklemiseks. Aga valmis see jakk sai. Ka sellel on oma puudused ja kõik pole hoopiski nii nagu võiks, aga pean tunnistama, et olen võrdlemisi rahul, sest seda jakki kõlbab täitsa kanda ja see näeb omapärane välja. 

Niisiis protsessist. Esmalt püüdsin leida lõike, mis mulle meeldiks ja oleks ka jõukohane. Päris sobivat lõiget ma ei leidnud ning seega kombineerisin kahest ühe. Esiosaks sai Burda Easy FS/2013 esikaanel olev jakk ning seljaks Burda 7/2010 119 jakk. 

Et suudaksin tükid ikka õiget pidi välja lõigata tegin endale abistava joonise ning märkisin kindluse mõttes ristikesega ära tükid, mis lõigatud. Kuna tegin sellist kombineerimist esimest korda ning must kangas oli kangajääk, siis polnud möödapanemis ruumi kuigi palju. Poodi ei oleks siiski tahtnud joosta.
Sada korda üle mõtlemine tuli kasuks, aga suutsin ühe tüki siiski valet pidi välja lõigata. Sellest polnud aga hullu, sest ülejäänud said kohe korrektselt. Jehhuuu!
Traageldasin jaki kokku ja tegin esimese proovi. Esiosal polnud vigagi, aga külgedelt ja seljalt pidin korralikult sisse võtma. Nagu ikka. Natuke mudimist ja tundus juba päris paras. Õmblesin kokku, pressisin õmblused ja proovisin uuesti – läks õnneks!
Kohvipaus! Natuke snäkki peab ikka ka olema enne voodri väljalõikamist. Leidsin riiulist parasjagu musta puuvillast valge triibuga kangast ning otsustasin voodri just sellest valmistada. Puuvillal on veidi elastaani ka sees, saab end lahedamalt liigutada.
Tööhoog! 
Vuran kiirelt hõlmakatted kinni. Vahelduseks on täitsa tore töötada kangastega, millel on oma kindel vorm ning mida võib tegelikult ka isegi ilma nööpnõelteta kohe masina alt läbi lasta. Armastan viimasel ajal väga viskoosi, aga vahel on sellega tüütu mässata, sest see on nii pehme ja näitab leebelt iseloomu.
Hõlmakatted kinni, pressitud, vooder koos ning jaki küljes. Isegi voodri panek läks võrdlemisi libedalt. Ühe varruka suutsin siiski esimese korraga keeruga kinni õmmelda, aga õnneks oli see see varrukas, mille kaudu kogu krempli ümber keerasin. Natuke harutamist ja sai ka selle korda. Põdesin väga varruka pikkuse pärast ning varruka voodri pikkuse pärast. See ei kipu mul klappima ja tavaliselt jääb varrukas lühike ning vooder ulatub nibin nabin. Seekord läks ka see imekombel hästi. Või noh mis imekombel, mul lihtsalt oli meelest 10x mõõta ja kontrollida!
Maagiline hetk, ühtlase tõehetk. Nagu juba ütlesin, siis tõehetk tõi mulle ühe keerdunud varruka ning veidi ebatäpsed üleminekud voodril seal õlgade kandis, aga muidu täitsa kena. 
Natuke veel triikimist, pressimist ja teppimist ning jakk ongi valmis!
Selline oli siis minu esimese ütleme siis, et õnnestunud voodriga jaki lugu! Ehk järgmisel korral tuleb juba veel paremini välja! Harjutamine teeb meistriks!

Gettin’ featured on Kollabora!

Nädal tagasi leidsin postkastist ootamatu kirja. Nimelt uuriti, ka sooviksin olla Maker of Monday June 9th! Loomulikult ütlesin jah ning vastasin mõnedele küsimustele ning klõpsutasin paar uut pilti. Nii ootamatult ja äkki saigi minust valmis pisike artikkel/blogipostitus.

Selline tähelepanu paneb mind veelgi rohkem mõtlema enda postitatud piltide kvaliteedile, sest tundub, et see on veel olulisem, kui ma arvanud olen. Tundub, et pean veel veidi veebiavarustes ringi tuulama ning häid nippe poseerimiseks otsima ning loomulikult vihjeid, mis praegu Photoshopi töötluses moes on. Tundub jabur, aga minu meelest on PS töötluses olemas ikka väga konkreetsed trendid. Vahepeal näiteks oli moes, et pildid näevad sellised vintage välja – kerge hallikas kiht peal, tuhmid värvid ning nn light leakid ehk värvilised lärakad peal. Kui mina kunagi rohkem pilditöötlusega tegelesin, siis oli päris oluline veel ebaloomulikult ühtlane nahk, ehk siis nagu oleks kile näkku tõmmatud. Tundub, et see trend on õnneks üle läinud ja eks ka digifotokate kvaliteet on aastate jooksul oluliselt tõusnud ja materjal, mida töödelda on oluliselt detailirikkam.

Aga siit ta tuleb, minu Kollabora nupuke SIIN!

Pisike puhkus õmblemisest

Viimasel ajal olen olnud paras õmblusvabrik ning seetõttu ei võtnudki ma möödunud nädalavahetusel maale minnes kaasa mitte ühtki käsitööga seotud asja. Õige kah, sest ilmad olid nii ilusad ja aiatööd jagus. Nüüd olen jälle linnas tagasi ning imetlen oma sääsehammustusi ning põlenud nahka. Muidu pole häda miskit, aga esimest korda elus põlesid mul kõrvatagused ära. Kummaline küll, aga nii ta on ja need teevad valu küll. Isegi sääsekad ei tuleta end nii tihti meelde.

Hernepõld! Ma ei suuda ära oodata, mil need valmis saavad. Ma olen täielik värskete herneste hull ja nüüd on terve põld herneste päralt!

Veel viimased moonid õitsesid.

Laupäeva õhtul tegime Oma Maitse uuest numbrist maasikasalati ramen-nuudlite ja mandlitega. Kuna aga kõht oli väga tühi, siis suurendasime nuudlite kogust. Väga maitsev ja mõnus suvine!

Pitspluus

Juba nädal tagasi sain valmis mõnusa suvist pitshõlsti. See on sellest 0,50 sendisest Uuskasutuskeskusest pärit kardinast. Minu meelest väga ilus kardin! Voltisin kokku, lõikasin peaava sisse ja töötlesin käsitsi servad. Alumised servad sain originaalid jätta, seda ägedam. Nüüd saan suvel rannas endale ilusa lillemustri peale päevitada.

Tagant pikem, eest lühem.

Vähem kilekotte, palun!

Olen juba pikalt enda peale pahane olnud, kui avan jälle selle kapi ukse, kustaga peidavad end kilekotid. Üldiselt ei taha ma seda kappi üldse lahti tehagi, sest kilekotte on kogunenud nii palju, et need tahavad sealt alati sülle kukkuda. Piinlik hakkab – miks ma neid nii palju olen üldse koju tarinud. Vahepeal viskan jälle hunniku ära.

Seepärast olengi juba pikalt otsinud motivatsiooni oma kilekoti kasutust vähendada. Eks me kõik oleme kusagilt kuulnud, kuidas kilekotid ja üldse hullumeelne plastiku tarbimine on keskkonnale ülikahjulik, aga no mis seal ikka. Kõik ju kasutavad. Nii oli ka minul väga raske motivatsiooni leida, aga otsustasin, et vaatan ikka ära ühe paari aasta taguse dokumentaalfilmi “Bag It”. Kes ei ole veel näinud, soovitan kindlasti. See annab motivatsiooni küllaga ning on prarajalt mõnusa huumoriga tehtud film. Kuna juba treileris tundsin end tugevalt ära, siis see 77min läks väga kiiresti.

Olen parajalt laisk ja seetõttu ma väga ekstreemsustesse ei suuda plastiku tarbimisega minna, aga kindlasti püüan paremini oma tegemistel silma peal hoida, et just seda nn disposable plasticu hulka vähendada. Samas pudelivett ostan praegugi harva ja ka siis kasutan pudelit korduvalt. Ka kangast poekotiga olen juba ammu poes käinud, aga et siiski oma panust suuredada tegin endale ka puuvillasest riidest puu- ja juurviljakotid. Jah, kartulite kott tuli vähe karmimast riidest.
Kuna ma eriti suur joonistaja ei ole kasutasin internetist leitud piltide ja hariliku pliiatsi abi. Sain täitsa äratuntavad pildid joonistatud – vähemalt enda meelest.
Karnaluksist sain soodukaga ka sellise kangavärvi. Eeldasin, et tegu on tavalise värviga, aga ennäe, triikides oligi pop-up ning värvil oleks nagu poorid avanenud ning läks selliseks nagu kergelt karvaseks ja kummiseks. Oleksin eelistanud tavalist värvi, aga ega sellelgi midagi viga pole. Pealegi oli see ligi 3x soodsam värv kui need, mida varasemalt soetanud olen.
Esimene kott valmis! Tegin sellist nn. prügikotilaadse kinnitusega. Mulle tundus see mugavaim variant. Samuti sain esimest korda öösidega mässamist proovida. Ütleks, et ei midagi keerulist, aga kui ma juba mõned öösid paigaldanud olin, siis ütleme kaheksanda öösi juures palusin juba Harri abi. Käed väsisid korralikult ära. Seepärast ootavadki paar kotti veel lõpetamist. 
Loodan siiralt, et lähitulevikus hakkavad ka Eesti inimesed veidi kriitilisema pilguga oma elustiili vaatama ja kasvõi püüdma end veidigi parandada ja ehk veidi oma prügitekitamist piirama hakata. Ka mina püüan endast parima anda ning vähemalt püüda vähem kiirelt ära visatavat plastikut tarbida. Tõsi, see on küll üsna keeruline, aga usun, et kui oma riidest kottidega poes puu- ja juurvilja osakonnas möllan tekib ehk mõnelgi mõte, et ahhaa, ka nii on võimalik poes käia. Muidugi on suur osa inimesi, kes peab seda kindlasti hipilikuks käitumiseks, aga let them be!